Nõme tööö.... kuid siiski kõik muidu OKEI!

Väga suured vabandused, et ma ei ole nii kaua kirjutanud. Pole lihtsalt olnud viitsimist või ei ole nii palju rääkida lihtsalt. Elu on ikka töö-kodu, töö-kodu. Siin olles olen ma mõistnud, et koolis on ikka palju parem käia kui 5 päeva nädalas tööl (muidugi kui raha välja jätta). Kui ülikoolist puududa võib, siis töölt nii naljalt seda teha ei saa. See selleks... mingi aeg võib ju töötada ka ja eks siin tekibki paljudest asjadest väga uus arusaam. Elukool missugune.

Eelmisel nädalal kõik rääkisid, et siia Darwinisse tuleb suur tsüklon (rohkem vihma kui muidu suur tuul ja kõva äike). Teisipäeval tööl olles raadios muust ei räägitudki kui ainult sellest. Oli jutt, et kolmapäeva hommikul jõuab see meile. Teisipäeva õhtul olime korteris (aaa.. elame 7 eestlasega ühes korteris) üsna põnevil, et mis saama hakkab siis järgmisel hommikul. Kolmapäeval ärkasin suure paugu peale. Nimelt oli see äike. Vihma kallas ja tuul oli väga suur. Vihmavarjust ilmselgelt kasu ei olnud ja vihmakeepi ma ka endale kahjuks varunud ei olnud. Mõtlesin, et kui bussijaama jõuan olen juba läbimärg. Seljakoti panin suure kilekoti sisse, et see vähemalt kuviaks jääks ja selle sees olevad asjad. Võtsin tööle kaasa tagavarariided ja rätiku, et kui peaksingi läbimärjaks saama on võimalus end kuivatada ja kuivad riided selga panna. Õnneks ei saanud väga märjaks. Mitu järgmist päeva sadas ka ainult vihma. Aga mulle meeldib.. siis ei ole nii palav vähemalt.

Vahelduseks üks nali ka. Minul oli jälle üks väga „tore“ kokkupuude aborigeeniga. Nimelt on töölt koju sõites üks busispeatus, kust alati tuleb bussi palju aborigeene. Nii, tuli siis mingi ja istus mu kõrvale. Ma juba kujutasin ette, et midagi hakka juhtuma. Aru ma ei saand, kas ta oli mees või naine. Küüned olid lakitud, aga jalad olid karvased nagu mehel. See selleks. Mingi aeg hakkas ta end mu õla vastu toetama. Tegin siis valju häälega mhhh ja hoidsin natuke eemale. Järgmine hetk hakkas ta oma karvaseid jalgu mu jalgade vastu hõõrutama. Küsisin siis, et mis tal viga on et miks ta peab nii tegema, siis hoidis jälle korra eemale. Järgmine hetk hakkas ta oma näpuga mu õlga toksima, et ma bussis seda stop nuppu vajutaks. Ma ei teinud välja ja siis ta õnneks läks bussist maha. Terve see tsirkus oli kaasreisijatele palju nalja pakkunud, sest nad muigasid ikka päris korralikult. Need seiklused abodega vist ei lõppegi mul. Korterikaaslane ütles, et ma olen ikka julge tüdruk, et ma midagi öelda julgesin, kuna ta ise kardab neid veel eriti.

Räägiks siis tööst ka natuke. Seal mulle enam väga ei meeldi. Või noh... meeldiks, kui asjad oleks paigas. Meid on seal kokku 4. Mina, töödejuhataja ja siis veel 2 töötajat. Nii, üks töötaja tuleb alati poole 9-ks, mis siis, et tööpäev algab 8. Siis ta istub töödejuhataja lauataha ja hakkab tavaliselt oma n-ö hommikusööki sööma ja kohvi jooma. Siis ta leiab 100 muud kohta, kus veel enne tööle asumist käia. Nii kui talle öeldakse, et hakka midagi tegema, siis tal alati häda. Ta ainult lobiseb töödejuhatajaga ja istub. Minul on nii, et mul ei lasta kahe auto pesu vahel hingatagi. Pole üks tehtudki, kui juba uus ootab ja kogu aeg öeldakse, et tee nii ruttu kui võimalik, samal ajal kui teised võivad uimata. No see selleks. Elan üle. Seal on vähemalt konditsioneer ja muusika ja katus pea kohal. Vahel pean mina ka maja ees olevas autoaias autosid pesema. Sinna saadeti mind teisipäeva lõunal. Ilm oli megaa palav. Pesin siis seal ja tuju ei olnud kõige parem. Teadsin juba ette, et pean ka kolmapäeval sinna minema, sest autosid on seal ligi 90. Teisipäeval pesin 24 autot 4 tunniga. Kolmapäeval siis läksin sinna kohe hommikul. Töödejuhataja jälle et, hästi kiiresti hästi kiiresti... sa pead kõik autod ära pesema. Eks ma siis tegin.  Tööpäev on 8 tundi ja sellest pausi tegin ainult 10 minutit ja vsjo. Ülejäänud aja ainult pesin. Kokku 46 autot. See oli kohutav. Päeva lõpuks sain siiski kiita, et olin nii tubli. Kuna ma siis ka valmis ei saanud, teadsin, et pean neljapäeval sinna ka minema. See oli täielik piin. Ma ei jaksanud enam isegi nuustikut käes hoida ja kell 10 ütlesin töödejuhatajale, et ma ei tunne end hästi ja olen vist haige. Ta siis küsis, kas tahan koju minna. Ütlesin, et olen 12ni ja siis lähen.  Ja siis pidi minema see tüüp, kes kogu aeg istub ja hädalab ise sinna autoaeda neid autosid pesema. Siis a mõtlesin küll, et paras talle. Las teeb ka lõpuks rasket tööd. Reedel tööleminnes oli tuju alguses üsna hea. Teadsin ju, et autoaias said kõik autod pestud ja ma ei pea sinna enam mõnda aega minema. Küsisin siis kohe töödejuhatajalt, et ega ma täna ei pea minema sinna. Ta vastas, et pead ikka. Nimelt siis otsast peale kõiki autosid pesema, sest tolm on juba peale tulnud. Oi kuis ma siis vandusin omaette ja mõtlesin, et nüüd aitab, ma hakkan kohe endale uut tööd otsima, et see ei ole enam normaalne. Pärast ta ütles, et siiski pean pesema ainul kõikide autode rehvid ühe vahendiga. Jõudsin mingi 4 autot teha, kui ta mind juba kutsus, et ära ikka tee seda, et tule siia meie juurde, et meil on üsna kiire täna. Niisiis, ma ei pidanudki neid rehve ka pesema. Läks hästi. Ühesõnaga plaanin ma tõesti hakata endale uut tööd otsima. Aitab sellest autopesust. Oli küll midagigi, aga tõesti... end tappa, samal ajal kui mõni teine seal looderdab, ei ole mõtet. Eks ole ju tüüpiline, et kasutatakse neid noori ära, kes tööd väga vajavad ja kellel raha ei ole. Nad ju valmis kõike tegema. Enne kui uut tööd ei ole, ei julge ma öelda ka, et mida asjast arvan.. muidu äkki öeldakse, et ära üldse enam tagasi tule. Eile väljas käies kohtasin ühte eesti tüdrukut, kes on ka seal töötanud ja ta ütles ka, et see, mis seal toimub ei ole normaalne.

Üks nali palga kohta ka. Ma vist mainisin siin juba, et käisin oma esimest palka mitu päeva küsimas, kuna neil oli mingi jama sellega. Siis raamatupidaja ütles, et saan 11 päeva eest palka (11 päea olin siis töötanud). Nii sain ühe summa, mõtleisn et okei. See siis 11 päeva eest. Nii... järgmine näödal toodi mulle tunnileht, kuhu pidin kahe nädla tunnid panema. Mõtlesin siis, et huvitav miks, kui eelmine kord sain 11 päeva eest juba ära.. ütlema ma midagi ei hakand. Palgapäeval selguski, et sain siis sele kahe nädala eest palka. Jutt on küll segane ja mu enda jaoks ka segane, aga igastahes sain ma rohkem palka kui vaja, aga ütlema ma midagi ei läinud. Pole minu probleem.:D

Eile siis käisime Karliga shoppamas. Linnst väljas mingi 15 km on üks suur kaubanduskeskus. Nagu meil Tallinnas Kristiine vm. Läksime kahe korterikaaslasega. Nad olid autoga ja pidid samal ajal kinos olema, kuni meie shoppama. Ostma läksime mulle tööle uusi jalatseid ja Karlile lühkareid. Nii. Saime kõik asjad kohe ühest poest peaaegu ja siis mõtlesime, et otsime veel Karlile vöö ka pükstele. Leidsime. Siis Karl ütles, et tema enam ei viitsi poodides olla ja läheb juba bussiga koju. Ma ütlesin, et ma tahan veel ringi vaadata ja endale ka midagi ilusat osta. Ostsin siis endale ühe pluusi ja seeliku ja läksin vaatama, kas Karl ootab veel bussi. Kedagi ei olnud seal enam. Mõtlesin, et ju ta läks siis juba koju. Käisin siis veel mööda poode, vaatasin niisama inimesi. Need 2 korterikaaslast pidid helistama kui neil film läbi oli. Ootasin ja ootasin, ei kedagi. Mõtlesin siis, et liigun sinna kino juurde. Ja keda ma seal nägin... Karli. Ta ei olnudki koju läinud, kuna see üks buss, millega ta minna tahtis ei sõida nädalavahetusel ja ta ei teadnud, et 2 bussiga saab veel. Niiet me olime terve aeg korterikaaslasi eraldi kuskil oodanud. Läksime siis mäkki sööma. Ikka ei mingit kõnet. Meil endal ei olnud ka nende numbrit, et helistada. Siis mingi aeg ma ütlesin Karlile, et lähme vaatame välja kas auto on ikka veel siin, et äkki nad unustasid meid ja läksid koju. Ja mis tuli välja.. autot ei olnudki enam. Oi kuidas me neid kirusime. Läksime siis bussiga koju. Bussis olles helistas see tüüp, et nohh kus olete, et me nüüd tuleme teile järgi. Tuli välja, et neil oli olnud väga igav film ja nad olid peaaegu kohe välja tulnud ja siis läinud ringi sõitma. Arvasid vist, et me ostame 3 tundi mulle jalatseid. Ühesõnaga väga naljakas lugu.

Eile õhtul oli siis ühe korterikaaslase sünnipäev. Mittemidagi väga suurt, aga mõnus istumine ja lõpuks läksin ma siin Darwinis ka peole. Oli päris äge. Kojusõit veel eriti. Siin on peale taksode veel sellised sõiduvahendid, kus üks inimene väntab ja siis taga on nagu pink kus saab mingi 3 inimest istuda. Priit ja Jaanika läksid klubisse edasi, aga ma ei viitsinud. Priit siis küsis sellelt juhilt (mingi noor poiss), et palju maksab meie koduni. See poiss ütles et 5 dollarit. Nii..võtsin siis sularaha ja minek. Päris mõnus oli sõita, muusika mängis ja puha. Mu aadress on Woods street 107. See poiss sõitiski Woods Streetile aga hoopis tänava teise otsa. Ütles siis mulle, et see on see tänav. Ma passisin, et noo ma elan hoopis teises tänava otsas. Siis ütles, et aga siis see 5 dollarit on liiga väga. Ütlesin, et maksan 5 dollarit juurde, aga vii mind koju. Koju juurde jõudes ütles, et ei see viimane lõik oli ikka liiga pikk, et 10 pean juurde maksma. Ütlesin, et no kuule.. Mina ütlesin oma aadressi, oli jutt, et 5 dollarit, et ma ei tea miks ta üldse valesse kohta sõitis. Ütlesin, et oleksin taksoga palju odavamalt saanud ja ma ei kavatsegi rohkem maksta, et ei ole minu probleem. Ta ainult kehitas õlgu ja ma kõndisin minema. Võib-olla olin liiga julm, aga no tõesti... Mina ütlesin aadressi, tema ütles et okei 5 dollarit ja kõik.

PÄIKEST!!!

Jee. Esimene palgapäev!!!

                Tere taaskord lugejad. Mõtlesin, et kirjutan siis natuke jälle siia. Ma väga tihti ei viitsi seda teha sest mitte midagi väga erilist ei ole tegelikult kirjutada. Jälle on üks töönädal möödas. Nädal oli väsitav, aga samas läks aeg ruttu. Sellest suurest nühkimisest on mul käsi väga valus. Hommikuti on sõrmi valus liigutada sest nad nii kanged ja üldse käega järske liigutusi teha ei saa, sest kohe käib valu läbi. Ja see kõik sellepärast, et tuuakse mingeid eriti musti autosid, mida tuleb nühkida lihtsalt mega kaua ja mega tugevalt. Üldse ma ei saa aru, miks osad inimesed lasevad oma autod nii käest ära. No väljast on jah enam-vähem, aga seest on osad mingid loomakarvu ja krõpsupakke, coca pudeleid ja tihti ka mingit heina täis. Kahjuks ei ole meil seal eriti head tolmuimejad ka, niiet vahel peab ikka kaua ühte kohta küürima, et tulemus hea oleks.

                See nädal oli ka siis palgapäev. Sellega sai ikka kõvasti nalja. See pidi olema teisipäeval. Läksin siis küsisin kindluse mõttes üle, et kas siis täna on palgapäev. Öeldi, et täna raamatupidaja kandis jah, aga et erinevatesse pankadesse jõuab erinevalt. Öeldi, et mu panka peaks kolmapäeval jõudma. EI jõudnud. Neljapäeval tööl olles saatis Karl mulle sõnumi, et ikka raha ei ole (olime kokkuleppinud, et ta vaatab mu internetipangast ja siis saadab SMS’i, et kas on või ei ja et siis ma saan küsima minna). Läksingi. Raamatupidajaks on mingi noor tüdruk. Küsis, mis mu nimi on ja hakkas asja uurima. Tuligi välja, et mingi jama oli olnud või et mind unustati ära. Vabandas siis ette ja taha ja ütles et reede hommikuks on kindlasti raha olemas. Reede hommikul salongis sees ühte autot pestes tuli see sama raamatupidaja mu juurde ja küsis kaua olen töötand, mitu tundi päevas, kaua on lõuna ja blablabla. Taipasin siis, et raha ei ole ikka mulle kantud. Mingi pool4 saatis Karl smsi, et raha ei ole ikka. Läksin siis enne kojuminekut küsima, et kas on kindel, et ma ikka täna raha saan, sest nädalavahetus tuleb vahele ja mul on raha vaja. Siis ütles, et ja.. aga natuke hiljem, et võib-olla ikka homme, et ta ei tea täpselt kuidas see kohale jõuab. Küsisin siis seda paberit endale, mis tõestab, et ta on ära kandnud, et süda oleks rahul. Ja mida imet...õhtul oligi raha ära tulnud. Vähem kui ma arvasin, aga siiski päris korralik summa. Vähem sain sellepärast, et ma ei arvanud, et maksud siin nii suured on. Õnneks osa maksudest saan tagasi, kui riigist lahkun. Esimene Austraalia palk siis. Küll oli tore tunne. Järgmine palk tuleb siis 2 nädala pärast. Või noh vähem, kuna tulema pidi juba teisipäeval. Selles suhtes on hea. Siin ongi nii, et üldiselt saadaks iga nädal palka, aga minu tööl saab iga 2 nädala tagant. Võib-olla ongi hea, siis saab suurema summa ja koguneb ka midagi:D

                Mis siis veel rääkida. Varem ma siin vist mainisin, et sain ükskord töölt bussiga tasuta koju. See nädal  vedas jälle. Sain 2 dollari asemel 1 dollariga. Naljakas on see, et Eestis bussijuhid aint nõuavad õpilaspiletit ja täpset raha, aga siin on nad nii sõbralikud. Kui keegi bussijaamas lõpetab oma suitsu vm siis nad ootavad ja üldse suhtlevad inimestega bussis ja kõik on hoopis palju parem. See sõbralikkus igal pool on mu jaoks ikka nii harjumatu.

                Nii. Teada on, et Austraalias on asjad kallid. Või noh, meie jaoks kallid. Siin on asi tasakaalus, kuna palgad on ka suuremad. Ema siis palus, et ma poes mingite asjade hinnad siia kirjutaks, et saate võrrelda. Eile päeval poes käies ma unustasin seda teha ja läksin õhtul sellepärast uuesti poodi. Jäin suure paduka kätte. Olin läbimärg kui koju jõudsin. Äike oli ka selline, et ma ei ole Austraalias sellis äikest veel näind. Ka praegu, kui ma seda postitust kirjutan sajab paduvihma. Õnneks varsti hakkab siin dry season( kuiv periood), siis sajab mingi kuus korra kui sedagi ja ilmad muutuvad jahedamaks ÕNNEKS :D. Kirjutan siis mõned hinnad siia:

·         1 kg kartul – 2 dollarit

·         590 g hakkliha – 3,54 dollarit

·         1 kg juust – umbes 14 dollarit

·         Singipakk, kus on 10 viilu (imeõhukesed, paistavad lausa läbi) – 3 dollarit

·         Võipakk – 3-4 dollarit

·         1 kg jogurt – 4-5 dollarit

·         Munarest, kus on 12 muna – 3,30 dollarit

·         Hapukoor – 3-4 dollarit

·         2 l piim – 2-4 dollarit

·         1,5 l vesi – 2,69 dollarit

·         Pantene šampoon – 8,39 dollarit

Et saada teada, palju need on siis eurodes, tuleb see hind jagada 1,25-ga (kui mul on õigesti meeles). Kindlasti need hinnad varieeruvad ka, aga noh see on ühe poe põhjal tehtud. Kuskile sinna kanti nad on ikka.

Rohkem mul vist hetkel midagi rääkida ei olegi.  Kahjuks pilte ei ole teinud, kuna ei ole väga aega.  Plaanin mingi aeg teha oma töökohast ka mõned pildid, et te näeks, kus ma oma päevad veedan:D. Panen veel täna internetti kuulutuse, et võin käia nädalavahetustel inimeste juures koristamas või lapsi hoidmas. Saab teenida äkki natuke lisaraha. Tegelt mul on juba kuulutus, aga seal ei ole kirjas, et saan ainult nädalavahetustel. Kolmapäeval üks naine saatiski mulle sõnumi, kas saaksin reedel ta juurde koristama minna. Saatsin siis vastu, et saaksin alles õhtul ja ta vastas, et tal oleks vaja reede hommikul. Niiet see tööots jäi ära kahjuks.

Igatahes olege siis toreda ja et kevad ruttu teile saabuks.

PS! Suured õnnesoovid kallile Urvele

Tööinimese elu....

                                                                          Ilus vaade rõdult.

                                                                      Purskkaev linnas.

Niii... Mina olen nüüdsest tööinimene nagu te teate ja naudin täiel rinnal nädalavahetust, kuna terve nädal olin tööl. Hommikuti ärgata on üsna raske veel, kuna olin varajase ärkamise täiesti ära unustanud. Naljakas on see, et siiski iga päev ärkasin mõni minut enne äratust..ei  tea miks, aga üles sain. Ühel hommikul bussis oli jälle huvitav kohtumine ühe aborigeeniga. Ta istus mu kõrval pingis. Üritas vestlust aretada ja siis laulis ning ta oli karkudega ja siis kujutas ette, et üks ta kark on ta kitarr. Rääkis seal kõikidele, kuidas ta armastab laulmist jne. Lõpuks tagant pingist üks mees karjus talle, et pane oma kuradi suu kinni

Esmaspäeval tööl algul paar tundi pesin autosid katuse all ja siis saadeti mind maja ette autoaias olevaid autosid pesema. Võin öelda et see oli üsna jube. Mu töödejuhataja ütles, et umbes 6 autot peaksid tunnis tegema, et natuke lapiga siit ja sealt. Ilmselgelt see mul ei õnnestunud, kuna ma tegin ikka nii korralikult, kartes, et kui äkki tähtsamad onud vaatama tulevad, tuleb mingi probleem sellest äkki, kui on lohakalt tehtud. Töödejuhataja enam sele kohta ei öelnud midagi, palju ma teen v tegema pean.  Päike ikka korralikult kõrvatb, isegi läbi pluusi. Tööl peame kandma kinniseid jalatseid.. Jama on see, et mul on tööjalatsiteks ühed tossud ja kui kogu aeg survepesuriga teha siis jalad lähevad märjaks.. lausa lirtsuvad tossude sees ja siiis muidugi tekkis mulle 6 villi jala peale ja kõndisin nagu lombakas.

Teisipäeva hommikul uurisin töödejuhatajalt kohe ära, et kas me ikka tõesti peame kandma kinniseid jalatseid, et nii  ebamugav on kui jalad on märjad. Ta vastas selle peale, et jah, et kõik kannavad siin. Küsisin kohe, et miks ja ta vastas, et mingi ohutuse värk. Olin siis üsna nördinud, aga mis teha. Saadeti mind siis jälle autoaeda autosid pesema. Suur veepudel kõrval, pakk plaastreid kotis, möödus päev üsna kiiresti.

Kolmapäeval sadas minu õnneks vihma ja ma sain teha tööd katuse all. Seal ei lähe jalad ka nii märjaks õnneks. Sel päeval pidin pesema mingeid autosid, mis olid vist kuskil seisnud, aga ma pidin tegema need nagu uuteks, sest need pandi autoplatsile müüki. Küürisin siis seest ja väljast ja lõpuks tuli üks mees kontorist järgi sellele ja kiitis mind ja ütles, et tal on väga hea meel, et ma selle auto nii puhtaks tegin. Tunne oli hea ja enne kojuminekut töödejuhataja veel ütles, et tegin see päev väga head tööd.

Neljapäeval sadas taaskrod vihma ja olin väga õnnelik, et saan JÄLLE katuse all olla. Taaskord pidin selle ühe mehe jaoks neid autosid pesema, mis müüki läksid ja nägin nendega ikka korralikult vaeva ning sain taaskord kiita. Seal katuse all neid autosid pestes läheb aeg veel eriti kiiresti. Lõunale minnes küsis see mees, kelle kaudu tööle sain, et kuidas mu jalad on ja et ma ikka ettevaatlik oleks. Üldse on kõik seal lihtsalt niii sõbralikud, et tööpäeva saab lausa nautida. Kõik kogu aeg naeratavad, küsivad, et kuidas läheb jne.

Reede  hommikul tööle minnes oli tuju päris hea, sest teadsin, et kui see tööpäev läbi on, tuleb 2 vaba päeva ja saan kaua magada. Neljapäeval oli siin korteris poistel pidu ja kui ma pool7 hommikul ärkasin, olid nemad ikka veel üleval ja pidutsesid rõdul. Kes pidutseb ja kes käib tööl:D:D. Õnneks on villid jalalt juba peaaegu kadunud, kuna ükspäev ostsin apteegist ühe rohu, millega oma jalgu iga õhtu enne magama minekut ja enne igat tööpäeva kreemitasin.

Töö juurest on mulle juba külge jäänud mingi haigus. Kogu aeg otsin tänavatelt Forde ja kui näen mõnda natuke mustemat autot, siis mõtlen kohe endamisi, et see auto vajaks küll pesemist. Olen saanud endale ka ühe uue lemmiku automargi. Nimelt Ford Falcon XR6.

Karlist nii palju, et tema siis läks ka neljapäeva hommikul tööle kella 7ks. Ja mis tuli välja. Selle töö jaoks pidi ta tegema endale mingi White Card’i (mingi ohutuse värk). Seal selgus, et tema oma ei ole veel aktiveerunud või midagi sellist ja saadeti koju tagasi. Lõunal läks ta ühe poisi Siimuga Paspaley kontorisse (see on üks mega suur firma, mis tegeleb pärlipüügiga). Karl oli sinna mingi aeg oma avalduse viind ja pandi järjekorda. Siim seal tegi midagi ja järsku öeldi Karlile umbes, et sa oled ka avalduse toonud eks ja et tule esmaspäeval vestlusele koos pissiprooviga. Pärast helistati ikka, et ta juba järgmisel päeval läheks. Seda ta tegi. Nüüd järgmise nädala alguses peab mingi arstliku kontrolli läbima vm. Kui ta selle töö saab, siis ta hakkab mingi  kahe nädala kaupa merel olema. Pole just parim uudis, aga no seal teenib väga hästi ja selle kahe nädala jooksul mitte millegi peale raha ei kulu.

Naljakas on see, et varsti olen ma juba 2 kuud siin olnud. Küll aeg alles lendabJ  ja suured õnnitlused veelkord kallile isale!!