Pildid!

 Känguru ja omanik mänguhoos. Tavaliselt on omanikul pikkade varrukatega särk, aga seekord polnud ja siis olid pärast käed kõik verised

Aina paremaks!!!

Niii. Teen siis oma eelviimase postituse.

Kirjutasin väga ammu, aga jah.  See kirjutamine ikka jube tüütu.

     Viimati siis kirjutasin sellest, kui olime nende hullude Tongainimesteaga Geraldtonis karavanpargis. Lahkusime sealt siis üks päev. Nemad oma bussiga ja meie oma autoga. Boss jäi veel paariks päevaks sinna. Carnarvoni( linn, kus enne Geraldtoni olime) tagasi jõudes mõtlesime, et kas minna nende Tonga inimestega samasse majja elama või otsime karavanpargi. Karl oli ühe korra nende juures peol käinud ja see vaatapilt, mis seal oli avanenud, ei olnud just kõige parem. Sõitsime mõned karavanpargis läbi aga need olid nii kallid. Mõtlesime, et lähme siis sinna koos nendega elama. Saime 4kesi omale eraldi toa. Mitte just parim, aga vähemalt teistest eraldi. „Nalja“ hakkas seal kohe saama. Mingi 11 inimest ühes majas. Igas asjas nad süüdistasid meid. Kui köök oli sassis vm siis olime meie alati süüdi ja aint meie saime õiendada. Minu, Rauno ja Katrini õnneks teadis majaomanik ainult Karli nime ja tema sõi kogu selle oma kraesse:D:D Räpased on nad tõesti. Söövad aint oma kiinuudleid ja alati enne tööleminekut jätsid nõud vedelema. Ükskord jätsime oma töötossud välisukse taha. Ilusti seina äärde. Majaomanik tuli meile ütlema, et need ei käi seal, et kui ära ei võta, viskab prügikasti. Võtsime siis ära ja järgnevatel päevadel seisid seal kellegi teise tossud ja ei mingit probleemi. Nalja sai ka põllul omajagu. Boss tegi alati nii, et meie võimalikult vähe töötada saaks. Kui me mingi päev lootsime, et ohh normaalne töö, saab lõpuks teenida, siis ta ikka leidis mingi viisi, et me ei saaks. Ajas ikka tõsiselt närvi meid. Paar korda lakusime põllult varem kui teised ja kuna meil ei olnud toavõtit, siis läksime aknast. Lõpuks majaomanik sai sellest teada. Oli väga kuri, kaebas bossile ja ütles, et kui seal edasi elada tahame, peame bossi ees vabandama. Seda me muidugi ei teinud. No tegime valesti, et aknast läksime, aga miks peab sellest nii suure draama tegema.  Ükspäev aeti meid üles jutuga, et kõik hakkavad koristama. Ja mis te arvate, kes koristasid. Ainult meie neljakesi. Natuke tegime, siis sia villand ja läksime randa. Kui tuli üürimaksmise aeg, siis meilt kõigilt neljalt küsiti 50 dollarit, mis ilmselgelt on palju, kuna majas elas ju üle 10 inimese. Oleme üsna kindlad, et meie ainult maksimegi:D Aga no mis teha.

     Mingi aeg võtsime ühendust meie Fiji sõpradega, ja see mees ütles, et Geraldtoni lähedal on üks töö tal pakkuda. Mandlite korjamine tunnitasuga. Olime niii õnnelikud. Võtsime siis selle naisega ühendust ja sai kokku lepitud, et reedesel päeval sõidame sinna. Tuju oli kohe väga hea. Neljapäeval me tööle ei läinud. Magasime, koristasime toa ära ja mingi age läksime põllu äärde. Seal majaomanik, kes oli omaarust ka töödeuhataja uuris, et miks me hommikul ei tulnud ja et kui järgmisel päeval me ka õigel ajal ei lähe, siis ta ei tea mis saab. Me ainult kehitasime õlgu. Sisimas ju teadsime, et järgmisel päeval nagunii lahkume ja ei ole vahet. Küsisime, et mis kell panga juurde minema peame, et palgatsekid saada.  Panga ette jõudes tuli boss ja küsis umbes, et mis toimub ja kas tahame edasi töötada. Ütlesime, et ei ja et tahame oma palgatsekke. Neid me muidugi siis ei saanud. Teised kõik kõndisid panka oma palga järele. Olime väga vihased.Boss ütles, et kui me enam tööd tema jaoks ei tee, peame ka sealt majast välja kolima. Mõtlesime, et no mis seal siis ikka. Läksime asju pakkima ja bossi ootama, et siiski oma palga kohta küsida. Tuligi õhtul. Saime palgalehed, mis tundusid väga valed ja suundusime bossi mehe juurde(farmer) töölehti üle vaatama. Enne sain bossilt oma farmipäevad. Jeeee.. üks hea asigi seal. Farmeri juurde jõudes selgus, et boss ongi valest teinud ja asju arvestanud. Näiteks võttis meilt üüriraha maha, kuigi olime selle juba ära maksnud majaomanikule. Ja maha ei võtnudta mitte 50 dollarit, vaid 70. Läksime siis bossi juurde meie majja tagasi ja tahtsime asju küsida tema käest. Neil oli seal mingi kohtumine tongalastega ja meid saadeti lihtsalt ukse taha. Ootasime siis seal ja boss ütles, et sõidaksime ta koju tagasi. Seletasime asja ja ta ütles, et ei võta siis seda üüri maha. Parandas sealt tsekkidelt ära selle. Enne seda küsis, et palju maksime. Ütlesime, et meile öeldi 50 dollarit. Ütles, et eieieie... igaüks peab maksma 70. 20 maksime juurde ja varsti tuli tagasi, et täna käisid elektrit maksmas ja veel 10 peame juurde maksma. Passisime, et mida asja, aga no ei olnud mõtet probleemi teha. Ühesõnaga väga vastik mutt.. VÄGA!!! Olime nii õnnelikud, et seal minema saime. Öö veetsime autos ja järgmisel päeval alustasime sõitu Geraldtoni.

     Mulle meeldib Geraldton. See on nii ilus linn. Sinna jõudes ei oodanud meid ka midagi head ees. See, kelle juurde pidime minema mandleid korjama, ütles, et tal ei ole meile hetkel veel majutust, et kas saaksime ühe öö ise endale ööbimiskoha leida. Tegime seda ja järgnevatel päevadel ta enam telefonile ei vastanud. Tore lugu küll. No võib-olla oligi parem, kuna see naine oli ka Tongalt pärit. Helistasime siis oma Fiji sõpradele, kes on Geraldtonis, et kas äkki saame ühe öö seal veeta, kus nad elavad. Ütlesid, et väga hea idee see ei ole, kuna neil pole palju ruumi, aga et saaks nendega kokku, et nei üks mõte. See oli siis selline, et see mees teadis ühte bed&breakfast’i  kus saaksime olla. Helistas sealsele omanikule ja tuli välja et öö ühele maksab 40 dollarit (4-ne tuba). Hetkeks kõhklesime, kuna suht kallis, aga siis arvasime, et ühe öö elab ära. Mina, Katrin ja see Fiji mees läksime siis kohta uurima ja see oli nagu tõesti wowwww... Meie tuba oli superlux. Üks suur voodi ja kaks väikest. Suur köök, kust vaade ookanile. Korralikud wc ja vannituba. See omanik oli ka väga normaalne. Ta Tšehhist pärit. Läksime siis Fijikate majja ja võtsime poisid peale ja kolisime sisse. Õhtul jõime nats jne. Meilt isegi küsiti, mi skell järgmine hommik hommikusööki tahame. Hommikul sööma minnes ütles see mees mulle ja Katile, et tal meiega parem idee. Teeme talle seal natuke tööd ja saame tasuta elada. Kokku elasime natuke rohkem kui nädala. Väga lux elu oli ikka. Hommikuti saime seal süüa ja pärast sööki mina ja Kati koristasime köögi ja vahepeal koristasme tube ja poisid tegid remonti. Üks päev värvisime omanikul terve aia ära. Ühel päeval andis see mees meile snorgeldamise asjad... pidavat üks ilus koht olema kuskil, aga kahjuks me seda üles ei leidnud. Ujusime niisama natuke. Ükskord rannas käies nägime delfiini. Pärast ujumist päevitama minnes ütles Karl järsku, et hai. Välja tuli hoopis et delfiin. Oli samas kohas, kus me enne ujusime. Niiet nüüd mul siis delfiin ka nähtud. Vahepeal käisid meil Fijikad külas ja istusime rõdul ja rääkisime niisama juttu. Seal majas oli üsna palju vanemaid inimesi, kes mööda Austraaliat reisivad. Saime nendega ka lähemalt tuttavaks. Uurisid, kus me pärit, kaua oleme siin olnud jne. Seda, et meil tööd vaja me väga ei varjanud. Ühel päeval üks mees, kes seal majas remonti tegi, ütles et nägi umbes 40 km kaugusel ühes tanklas kuulutust et vajatakse töölisi kuskile puuviljafarmi. Sõitsime siis sinna tankla juurde, et see number saada. Helistasime ja saime farmeriga kokku. Tegemist oli stonefruitidega . Kui aus olla siis ma väga ei saanudki aru, mida tegema nende oleks pidand. Tasu oleks olnud 15 dollarit sularahas kätte ehk siis mustalt töötamine. Mõtlesime, et no vahet pole. Vähemalt mingi raha ajustiselt. Majutust seal ei olnud ja siis oleksime pidanud elama 11 kmeemal hostelis. Leppisime siis selle farmeriga kokku, et esmaspäeval alustame. Pühapäeval sinna poole sõites läks meil autokumm katki. Õnneks mitte suure hoo pealt. Sõitisme siis vaikselt järgmisesse tanklasse ja tõstsimekõik oma asjad välja. Neid oli nii palju ja ilusti ära pakitud. Varsti uuesti sisse. Siis poisid hakkasid arutama omavahel , et kas kumbki üldse keeras väga korralikult ja kõvasti kinni. Tuli välja, et ei ja lappasime asjad uuesti välja, et tööriistad kätte saada. Helistasime siis sellele bossile, et oleme teel ja alustame järgmisel päeval. Siis hakkas ta rääkima, et tal ei ole ikkagi praegu raha maksta, et mingid rahad ei ole laekunud. Maksta pidi saama alles 2-3 nädla pärast. Sõitsime siis ikkagi sinna linna kohale, kus pidime hakkama ööbima. See linn oli täiesti tühi. Toidupood oli kinni ja inimesi oli seal niiii vähe. Taebla on ka etem koht:D. Järgmisel päeval selle mehe juurde minnes, teda ei olnud kodus. Helistasin siis ja siis tuli jutt, et raha tleb umbes 4 nädala pärast. Saime aru, et ju see mingi vale teema ikka on ja lahkusime sealt. Ütlesime sellele mehele ka, et me ei taha nii kaua ilma rahata töötada. Pärast veel ei maksagi ja kuna mustalt töötamine, ei saaks me kuskile kaevata ka. Suundusime tagasi Geraldtoni ja mõtlesime, mis edasi teha. Saime Fijikatega kokku, printsime CV-d, viisime need tööbüroodesse aga ei midagi. Mõtlesime siis, et suundume Perthi. Ehk seal rohkem võimalusi. Saime veel Fijikatega kokku, kes ütlesid, et nüüd saaks jälle sinna mandleid korjama minna. See Tonga naine olevat ühendust võtnud vm. Meie keeldusime:D

     Enne Perthi minekut sain lõpuks oma kalli perekonna saadetud paki kätte. Sellega oli väga palju jama. Tellisin selle sinna karavanparki, kus elasime. Eelmine pakk tuli mull 10 päeva. Karavanparki ei jõudnud see 3 nädalagagi. Mõtlesime, et no mis seal ikka. Lähme sinna teise linna ja karavanpargiga oli kokkulepe, et kui jõuab, saadavad mulle selle sinna järgi. Ei jõudnud see enne sinna, kui me lahkusime. Geraldtonis käisin postkontoris uurimas, et äkki see seal veel või kus see üldse on.  Nemad ütlesid, et nad ei saa kontrollida, et pean helistama üldisele Austraalia posti infoliinile. Lasin sellel Fiji mehel helistada, kuna tal parem inglise keel ja hea jutt ja lõpuks saime teada, et see on seal eelmise linna postkontoris ja lasime selle saata siis Geraldtoni. Enne selle kohalejõudmist käisin ikka paar korda postkontoris seda küsimas, aga ei olnud. Lõpuks sain siis kätte. Olin seal postimajas vist juba kõikide töötajate juurest läbi käind oma murega:D Leivad, mida ma nii väga ootasin olid täiesti hallitanud.. nii kahju... Kommid see-eest oli ülimaitsvad.

Sõit Perthi võis alata. Tee kulges kenast. Sõitsime vahetustega, et üks sõitja liiga ei väsiks. Kohale jõudsime õhtul pimedas. Väike söök ja magamiskohta otsima. Magasime autos ühes rannaparklas. Seal ei pidavat politei väga käima. Seal olid ka wc-d ja sai ka pesta end. Siis kui me sinn jõudsime olid juba suletud, aga lootsime, siis et hommikul saame pesema. Okei.. uksed olid lahti, aga tuli ainult külma vett. Loobusin pesemast, kuna väljas oli ka nii külm. Peisn hambad ja tegin end natuke korda ja suundusime linna poole. Eelmisel õhtul käisime veel rannas muuli peal, kus oli palju kalamehi. Üks uuris, kus pärit oleme jne.

Linna jõudes läksime tööbüroosse. Registreerisime end seal ja siis rääkisime seal nendega, kes töötavad. Mulle pakuti ühte ajutist tööd. Öeldi, et mingi 2-3 nädalat. Uurisin siis, et mis töö on. Tuli välja, et mandariinide ja apelsinide korjamine ja pakkimine. Keeldusin, kuna teadsin, et see ei ole väga tasuv töö. Teised sealt sel hetkel midagi ei leidnud. Mõne aja möödudes ütlesin Karlile, et äkki ikka peaks selle töö vastu võtma. Pärast ei leiagi siin midagi ja kahetsen... ajutiselt hea küll. Kuna ma seda tööd teinud ei olnud, siis ma tegelikult ei teadnud, kui võimekas mina sellel tööl olla võin. Nüüd on väga hea meel, et selle vastu võtsin, kuid sellest natuke hiljem.

     Järgnevalt hakkasime otsima endale ööbimiskohta. See osutus natukene raskeks, kuna kõik hostelid paksult rahvast täis, kuna suur osa päkkeritest kogunevad Perthi praegusel ajal. Siin Lääne- Austraalias hakkavad igasugused hooajad.  Paljudes kohtades oleks saanud nt 1 või 2 inimest, aga neljale oli suht raske leida. Lõpuks leidsime ja olime rahul. Samal päeval suutsime ka auto maha müüa. Olime väääga õnnelikud, kuna ei uskunud, et sellest nii ruttu lahti saame. Mingil päeval võtsin siis farmeriga ühendust ja ta ütles, et kust, mis kell, mis päeval ja nii mu buss läheb. Ütles veel, et samal päeval läheb sinna ka üks saksa tüdruk, võtsin temaga ühendust ja saime taga bussijaamas kokku. Farmer saatis mulle pidevalt smse, kus rõhutas, et seeikka väga raske töö ja et võin mustaks saada ja et kas ikka suudan seda tööd teha. See ajas mind ainult naerma ja vastasin talle, et olen ennegi rasket tööd teind. Enne pühapäeva siis lihtsalt elasime, nautisime elu, tutvusime päkkeris teiste päkkeritega, käisime pidudel jne.

     Pühapäeval siis sain bussijaamas selle saksa tüdrukuga kokku ja sõit farmi võis alata (farm asub umbes 100 km Perthist). Seal bussijaamas ootas meid juba farmer. Olin tema kohta kuulnud väga palju halba. Olin väikest eelarvamustega aga jah.... minu arust ta väga normaalne. Viis meid siis meie elukohta (see paistab ka mõndadelt piltidelt, mida olen vahepeal üles pannud). Ise ta esimene päev meie juures väga ei olnud, kuna tal oli sugulase sünnipäev. Mina ja sakslane arvasime, et seal veel töölisi, aga tuli välja et ainult meie kaks. Mõlemad saime endale eraldi toad, mõlemas suur voodi.  Hiljem boss tuli ainult uurima, et kas kõik on OK ja ütlema, mis kell järgmine päev alustame.

     Esimesel päeval alustasime puude lõikamisega ja puistasime sinna alla väetist. Tunnitöö. Päeva teises pooles korjasime natuke apelsine. Ka tunnitöö, kuna need olid nii suured puud ja pidi kasutama korvtõstukit. Tükitööga oleks võib-olla 5 dollarit tunnis teeninud:D Nüüd oskan korvtõstukiga ka töötada. Muidu üldiselt korjasime ja siis pakkisime päöeva teises pooles. Vahepeal trimmerdasime, ükskord kaevasime peenramaal vagusid. Suur boss, kes Indiast pärit tahtis sinna seemneid istutada. No muidugi meie istutasime, mitte tema ei teinud oma käsi mullaseks. Sain ka traktorisõidu ära proovida ja nüüd oskan ka forklifitiga töötada. Olen enda üle nii uhke:D

     Sealne boss on väga äge. Ta võttis endale mingi aeg koerakutsika. See käis meid peaaegu iga päev lõbustamas. Üks päev oli sakslasel sünnipäev ja siis boss korraldas grillpeo. Tõi alkoholi, grillimisasjad, sokolaadi jne. Tõi ka ühe Vana Tallinna likööri, mis mingid Eesti tüdrukud talle toonud olid. Nii hea oli see. Ka bossi naine osales peol.

     Ükspäev oli mul selles korjamiskotis päris suur ämblik. Oii, kuidas ma kiljusin ja karjusin ja üritasin seda kotti seljast ära saada. Ei õnnestunud. Sakslasel oli nalja kui palju. Tema väga ämblikke ei karda... tema hirm on rohkem maod.

     Iga nädalavahetus leidis boss meile transpordi et Perthi saada. Esimene reede oli mingi kooliõpetaja. Töötab samas kohas kus meie, aga elab Perthis. Rääkisime siis ja ütlesin, et õpin ka õpetajaks. Küsis siis, et kas ma ei tahaks vaatama minna, kuidas koolitunnid Austraalias välja näevad. Mõte oli hea, aga sinnapaika ta jäi.... kahjuks.

     Sellel bossil on seal vääga palju eesti tüdrukuid töötanud. Ütles, et eestlased on küige paremad töölised. Oli tore kuulda seda:D:D

     Boss rääkis meile ükspäev, et tal ühel sõbral on kodus kängurud. Olime nii vaimustuses sellest. Lubas meid neid vaatama viia. Seda ta tegigi, kuid eelviimasel päeval. No parem hilja kui mitte kunagi.

Tõi siis ka oma Harley Davidsoni meile näitamiseks ja sõidu tegemiseks. Kõigepealt ronis sakslane peale ja tegi pilte. Teda boss hoiatas, et seal see tulikuum toru. Ma läksin nii kiiresti peale, et mind ta ei jõudnud hoiatada ja ise unustasin ka selle ja nii ma end kõrvetasingi. Algul ei olnud väga midagi näha aga väga valus oli. Sõit see-eest oli ülivägev. Arstile läksin jalaga kolmapäeval, kuna se läks juba päris hulluks. Seal tehti põletikuvastane süst ja seoti kinni. Maksin selle eest 70 dollarit. Öeldi, et homme pean uuesti siduma minema nende juurde, aga siis maksma ei pea. Pidin siiski. Ei hakanud seal õiendama ka. No mis teha. Peale selle pidin veel endale apteegist ostma kreemi ja sidumisasjad, et seda ise iga päev kodus teha. Nüüdseks on jalg enam-vähem, kuigi mingi arm mulle sellest farmist ikka vist jääb.

     Minu soov oli ammu näha madu. Üks päev poest tulles, oli tee peal surnud madu. Boss tõi selle koju, et meile näidata. Oli päris rõve aga samas ka huvitav. Kõhus oli tal täies tükis rott. Ei tea, kuidas see sinna mahtus, kuna madu oli üsna peenike.

     Enne viimast nädalat võttis boss 2 uut töölist. Jälle eestlased... 2 tüdrukut. Mul oli hea, et sain kellegagi ka vahepeal seal eesti keeles rääkida. Samas oli veits jama, kuna vahel me unustasime end ja sakslasel oli siis kindlasti üsna igav. Nemad kartsid ka hirmsasti ämblikuid ja nalja sai selle tõttu oiiii kui palju.

     Ühel päeval käisime naabrifarmis korjamas mandariine. Seal oli üks saksa poiss olnud, kuid lasi juba esimesel päeval jalga.

     Eelviimasel päeval kohtusime ka omanikuga. See Indiast pärit mees. Ta naine ostis meile kooki ja puha. Mees oli väga sõbralik. Ja ta on ülirikas. Seal pldude vahel on tal maja. Perthis on tal räige villa teenijatega ja puha.

     Eelviimasel õhtul tegime grillpeo. Seekord eestlaste stiilis.  Tegime šašlõkki, kartulisalatit, kurgi-tomati-hapukooresalatit. Need salatid bossi lemmikud ja ka ta naisele, kes ka kohal oli, maitsevad nad väga. Ka liha meeldis neile, aga selle sõna hääldamisega jäid nad jänni:D

     Ühesõnaga see farm oli väga hea kogemus. Sai õppida uusi asju, väga hea boss, kes meid hoidis ja hellitas, head töökaaslased jneJ

     Karl jõudis tagasi sellesse farmi, kus ta oli eelmisel aastal. Kui eelmine kord ma lihtsalt elasin siin paar nädalat, siis nüüd ka mina töötan siin.

Sellest tuleb mingi aeg uus postitus, aga võin öelda, et minust on saanud korralik ehitaja, traktorist, mehaanik. Naudin igat päeva täiega, sest ma saan õppida nii palju uusi asju.

Pikemalt siin mõne aja pärast.

Ja mis veel.... Eestis tagasi olen juba 13. detsemberJ

Lisan veel mõned pildid.
Täna käis boss meile oma Harley Davidsoni näitamas. Hakkasime siis sellega pilte tegema. Hüppasin selga ja kõrvetasin oma jala nii hullusti ära, et nüüd 2 suurt sinakas-punast laiku jalal, kus villid sees. Käia on üsna valus ja ega ka voodis olla parem ei ole. Sõit sellega oli siiski väga vinge.
See koerpoeg piltidel on bossi uus koerapoeg, kellega me siin iga päev mängida saame.

Meie boss

Harley tegi haiget

Mis sest, et printsessi toake, ikkagi nagu seapesa.

Sakslane, kellega siin koos olen ja bossi naine

Tupsununnu, kes ei lase vahepeal tööd teha ja näksib jalgu ning tassib vedelema jäetud soke laiali.

                                                                          autssssss:(((

Pildid

Heihei.

Olen jõudnud ühte apelsinide ja mandariinide farmi, kus me korjame ja pakime neid. See on ajutine, aga saan siit vähemalt  oma viimased farmipäevad. Lisan mõned pildid ja pikem jutt tuleb lähiajal:)

Farmielu

Okeiii... nüüd on küll kirjutamisest väga pikk aeg JÄLLE möödas ja rääkida on mul ka väga palju. Viimati kirjutasin sellest, kui olime Emeraldis seal viinamarja farmis. Sealt lahkusime reede päeval. Plaanisime suht hommikul ära minna, et saaks valges võimalikult kaua sõita, aga siiski lahkusime kuskil lõuna paiku. Boss ütles hommikul, et palgalehed saame alles õhtul. Läksime siis ühtede itaallastega ta ukse taha, et meil ei ole aega oodata ja ilma nendeta me ei lahku (mine sa tea, pärast äkki ei maksagi). Saime siis lehed kätte ja küsisime enda farmipäevi. Boss ütles, et ta ei kirjuta midagi, kuna olime nii vähe, aga siis ta tütar ütles, et kirjutab ikkagi. Olime umbes 12 päeva, aga kirjutas hoopis 20 päeva. Niiet 68 veel vaja saada:D. Küsis veel, et kas keegi meist Perthi poole ei lähe, et ta sugulane on seal ühes viinamarjafarmis see vahendaja, kes töölisi otsib ja et seal parem tasu. Mõtlesime, et võtame igaksjuhuks numbri, kuigi siis ei olnud küll plaani Perthi poole minna. Teekond kulges üsna hästi. No ühe korra oleks tegelt kängurudele sisse pannud, kui Karl ei ole järsku karjuma hakanud, et pidurda. Öösel magasime kuskil karavanide parklas ja hommikul alustasime jälle teed Brisbane’i poole.

Brisbane jõudes oli ilm väga ilus. Sõitsime päkkeri (hosteli) ette ja Karl ja Rauno läksid endale tube võtma. Ma alguses mõtlesin, et ei võta, et elan Karli ja Raunoga ühes toas ja ei maksa. Siiski hakkas südametunnistus piinama ja võtsin ka endale toa.  See päkker oli väga äge. Baar, bassein, ilus vaade linnale jne. Iga päev baaris üritused. Saime seal ka enda Kia maha müüdud. Aega läks, aga lõpuks saime. Siis hakkasime mõtlema, et mida edasi. Ühtegi tööd silmapiiril polnud ja mõtlesime, et lähme siis Perthi  seda viinamarja tööd uuesti tegema, kuna tasu tundus väga hea. Helistasime sellele naisele ja ta ütles, et saame küll seal tööd. Broneerisime siis piletid ja ülejärgmine päev oligi minek. Lennusõit oli väga tüütu. Mingi 5 tundi äkki.

Perthi jõudes tundsime, kui külm ilm on. See oli õudne. Olime juba soojaga harjunud ja siis jälle külma. Jäime ööseks lennujaama magama, kuna ei olnud mõtet keset ööd asjadega linna minna. Magada oli väga külm.. Hommikul käisime kõik kuuma duši all lennujaamas ja võtsime takso, et linna minna. Seal panime asjad ühte hoiukappi ja hakkasime linna peal tsillima. Sõime ja tutvusime linnaga. No Karl ja Rauno tundsid seda linna, aga mu jaoks oli täiesti võõras. Seal on ühed tasuta bussid, millega saab linna peal tiirutada.. sõitsime ka siis nendega ringi. Vahepeal jäin täiesti tukkuma. Hiljem siis läksime ühte päkkerisse ja võtsime endale toa. See ei olnud just kõige parem, aga no ei olnud ka kallis ja mõtlesime, et no elame üle. Saime kõik kolmekesi ühte neljasesse tuppa. Õhtul läksime ühtede Rauno sõprade juurde istuma. Me Karliga lahkusime sealt natuke varem, kuna eelmise öö vähene uni andis tunda. Rauno jäi sinna. Hommikul pidime kell 10 toast lahkuma. Karl läks siis uurima, et äkki saame ikkagi samasse tuppa pikemaks jääda, aga siis öeldi et tuba on broneeritud ja peame ruttu tegema ja asjadega välja minema. Parim nali oli see, et Rauno oli ikka seal eelmise õhtu korteris ja ei vastanud telefonile. Pakkisime siis tema asjad ka ruttu ja läksime välja. Me Karliga võtsime endale uue toa, Rauno tegi seda hiljem, kui ka päkkerisse saabus. Sai natuke noomida, et kell 10 kohal ei olnud, aga polnud hullu... sai ka uue toa endale siiski.

Läksime siis kohe raamatukokku internetti, et hakata autosid otsima. Otsingud ei läinud väga hästi. Küll olid liiga kallid autod, siis liiga jamad oma hinna kohta jne. Olime juba üsna masenduses. Raha hakkas ka otsa saama. Käisime üsna mitmeid vaatamas, kuid ei midagi.Üks hetk siis leidsime ühe, leppisime naisega kokku, et kohe läheme seda autot vaatama ja et ta hoiaks seda meile. Sõtsime rongiga mingi 45 minti, siis jalutasime ja jõudimegi kohale. Nägime, et mingi naine ja mees juba vaatavad seda autot. Mõtlesime siis juba et mida asja. See teine mees tegi proovisõitu. Tuli autost välja ja ütles meile, et okei, vaadake ja otsustage, et teie olite esimesed helistajad. Vaatasime mootorit ja asju ja siis Rauno küsis kas tohib proovisõitu teha. Sel ajal kui kapotialust uurisime, rääkis see teine tahtja müüjaga. Nii kuiRauno küsis kas tohime sõita, vastas see teine ostja, sorri, see on juba tema auto, et ta just ostis selle. Passisime siis, et misasja, meie ju olime enne... Olime nii viha täis, aga no mis ikka. Raiskasime lihtsalt oma aega ja raha rongipileti jaoks. Ühel päeval siis lõpuks leidsime ühe auto (Mitsubishi Magna 1995) No natuke tegi käivitades paha häält, aga mõtlesime, et ei ole kõige hullem ja et meil on vaja hakata liikuma, muidu jääme veel tööst ka ilma. Auto sai minu nimele (olen uhke autoomanik:D:D:D). Helistasime siis bossile, et hakkame nüüd kohe sõitma, et kas ikka ootab meid veel. Ütles, et tegelikult jõuavad Perthi lennujaama järgmisel hommikul kaks inimest, kes ka sinna tööle, et äkki saame nad peale võtta. Mõtlesime, et no mis seal ikka. Ongi hea hommikul sõitma hakata ja saame bossile äkki heasse kirja, et tema soovi täidame. Oli nii tänulik meile. Järgmine päev siis lennujaamas ootasime huviga, et kes need inimesed on. Arvasime, et mingid noored. Nende leidmine lennujaamast võttis väga palju aega. Nägin siis eemalt, et Karl ühtedega räägib. Läksin sinna ja mõtlesin endamisi, et need ei saa olla nemad. Nimelt olid mingi vanemad inimesed, üsna tüsedad ja asju oli no niiiii palju. Teadsin kohe, et nemad meile peale ei mahu. Ja ei mahtunudki. Võtsime mõned nende asjad ja leppisime kokku, et nad tulevad järgmine päev bussiga. Ja sõit võis alata. Kilomeetreid uude töökohta oli umbes 900. Kui Eestis tundus mulle Tartusse sõit (240 km) nii pikk maa, siis nüüd see vist ei ole küll enam midagi. Tee möödus suht hästi. Sõitsime kohe kohale (ei teinud magamispeatust). Mõned kängurud ehmatasid meid aga polnud hullu. Pimedas nägime tee ääres kraavis ühte autot, millel polnud numbrimärke. Siin tähendab see seda, et auto on lihtsalt jäetud tee äärde ja et keegi seda enam ei taha. Poisid siis läksid uurima, et äkki saaks sealt meie autosse korraliku maki ja oh imet.. saimegi. See auto oli juba üsna tühjaks tehtud asjadest.

Kohale jõudsime mingi pärast 10 õhtul. Tahtsime juba varem bossile helistada ja teda teavitada, aga levi ei olnud umbes 500 km:D. Kohale jõudes boss enam ei vastanud. Parkisime siis auto ära ja jäime magama. Hommikul boss helistas ja vabandas ette ja taha, et ta ei vastanud (olevat juba maganud). Ütles siis, et pärast lõunat helistab meile ja saame minna sinna, kus elame hakkame.  Tutvusime siis linnaga ja sõitsime niisama ringi. Käisime ühes poes, kus oli pisike kassipoeg. Müüja ütles, et see ongi selle poe kass. Poisid vaatasid seal mingeid autoasju ja mina mängisin kassiga. Kahju oli lahkuda, sest olen ju selline kassiarmastaja. Sinna poodi sattusin ühe korra veel ja siis müüja mäletas mind ja tõi kohe kassi välja. Kell oli juba päris palju ja ikka ei olnud helistanud. Karl siis helistas, et mis kell ja boss vastas et kell 5. Saimegi siis ühe poe ees kokku ja järgnesime tema bussile.  Elukohaks oli üks eramaja, kus elas ka üks Tonga saare mees. Väga korralik maja. Algul mõtlesime, et kas siis töölised elavadki sellises majas, aga tuli välja, et see Tonga mees üürib oma perega seda maja. Elada saime sellepärast seal, et ta naine ja laps/lapsed olid hetkel Perthis. Jama oli see, et meie toas oli ainult üks lahtikäiv diivan ja muud ei midagi. Aga meid oli 3. Meie siis Karliga magasime voodis ja Rauno maas. Lähipäevil ostis ta endale täispuhutava madratsi.

Õhtul siis niisama rääkisime majaomanikuga juttu ja uurisime töö kohta. Ütles, et õhtul jõuavad veel kaks inimest sinna (need samad, kelle me pidime lennujaamast peale võtma, aga kes ei mahtunud). Tööle pidime järgmine päev kell 7 hommikul minema (boss tuleb igal hommikul oma bussiga järgi ja pärast tööd toob koju tagasi). Ilmselgelt ei läinud, sest selles farmis ei ole töökäärid farmi poolt (eelmises oli) ja pidime ootama, kuni pood lahti tehakse. Tööle jõudsime umbes kell 9. Esmamulje ei olnud kuigi hea. Kui eelmises farmis olid oksad ilma lehtedeta, siis siin olid oksad paksult lehti täis. Siis saimegi aru, miks siin suurem tasu on. Tuju kohe langes. Kõik oligi juba liiga hea, et olla tõsi. Tegime siis seal ja kirusime, et kui nõme koht:D Asjaajamine siin farmis on üsna kummaline. On töödejuhataja, kes ei tea asjadest midagi. Küsime palju mingi taime hind on kui peame neid oksi ka välja tõmbama, ta vastab et ei tea midagi, et bossile helistaksime. Üldse iga asja kohta ütleb, et helistage bossile (tere töödejuhataja ikka küll). Teisel päeval kästi meil hakata oksi tirima välja. Poisid siis tegid seda ja ma lõikusin oksi. Keegi ei öelnud, kuidas tegema peab. Poisid tegid nii, nagu eelmises farmis. Mingi aeg tuli see töödejuhataja ja küsis, et kes nii tegi. Poisid vastasid, et nemad ja töödejuhataj oli vihane. Ütles, et nii ei tohi teha. Lahkus hetkeks ja siis tuli tagasi ja rääkis bossiga. Boss olevat öelnud, et ta saadaks meid koju kui sitta tööd teeme. Õnneks mees ütles, et saab aru, et meil on raha vaja ja ei saada meid koju, aga et enam nii ei teeks (polekski teinud, kui keegi oleks öelnud, kuidas tegema peab). Reedel oli kohe palgapäev. Siin farmis ei kanta palka pangakontole, vaid antakse tsekk ja sellega lähed ise panka ja võtad raha välja. Rauno küsis bossilt, et kas saame siin farmis oma farmipäevi ka ja boss vastas et jah, kui oleme vähemalt 2 kuud. Uuris siis veel, et mis maalt pärit oleme ja kui ütlesime, et eestlased, siis vastasm et tal ennegi siin eestlasi olnud.

Laupäeval olid poisid ainult natuke aega tööl. Ei viitsind lihtsalt kaua olla. Ma mõtlesin, et jään kauemaks, et mis kodus ikka teha. Jäid ka teised töölised (Tonga saarelt pärit poisid ja mehed ja siis Taiwani tüdrukud ja poisid).  Leppisime Karli ja Raunoga kokku, et nad tulevad mulle siis pärast autoga järgi. Töötasin seal rahus ja ei pannudki tähele, et mingi aeg olid kõik teised lahkunud ja olin üksi sinna põllule jäänud. Helistasin siis poistele, et nad mulle järgi tuleksid. Sel õhtul oli bossi juures ka grillpidu. Läksime ka sinna. Oli üsna tore. Need Taiwani omad tahtsid kõik hullusti meiega pilti teha. Küll koos, küll igaüks eraldi jne. Bossi juurest edais läksime ühte kohalikku pubisse. Pubi oli üsna naljakas, aga no väikse linna kohta käib kah.

Õhtud muidu meie elukohas muutusid rahulikult. Rääkisime niisama majaomaniku ja nende Fiji kahe inimesega juttu. Ühel õhtul käisime veel ühes kohalikus baaris. Ma olin juht. Äraminnes olid pubi ees politseid. Mõtlesin, et lähen teist kaudu koju ja ei lähe neist mööda. Ilmselglt tundus see tegu kahtlane politseile ja nii nad olidki mul vilkuritega sabas. Küsisid lube ja et kas olen joonud. Ütlesin, et ei ole. Siis tuli teine politsei, kellel oli see puhumistoru käes. Küsis ka, et kas olen joonud. Kordasin, et ei ole. Vaatas siis mu silmi ja üles, et okei... head reisi.

Meie majaomanik ütles, et selle bossiga on nii, et ta töötab kahe farmi all. Niisiis tuli välja, et lähiajal on sõit Geraldtoni (umbes 500 km Perthi poole). Tehakse seal tööd, siis jälle siia tagasi jne. Eriti vaimustuses me sellest värgist ei olnud. Üks päev käisid need Fiji 2 inimest linnapeal ja said mingi kontakti. Nimelt suvikõrvitsate korjamine tunnitasuga. Pidi asuma kuskil selle linna lähedal. Helistasime siis sinna ja leppisime kokku et laupäeval on sinna minek. Tingimus oli vaid see, et see viinamarjaboss ei tohi seda teada saada, sest selles kandis need bossid võitlevad tööliste pärast, kuna sellesse kanti ei taha keegi minna.

Lauäeval lahkusime kuskil päevasel ajal. Helistasime enne sõitma hakkamist uuele bossile ja küsisime, et kus kohas se ekoht täpselt asub.  120 km Perthi poole. Sinna jõudes olime hämmastunud. Levi absoluutselt mitte, lähib toidupood eelmises linnas ehk 120 km kaugel (levi sama kaugel). Selles kohas oli ainult mingi tankla, kus saaks oma magusavajadust rahuldada. Selle farmis oli ka 6 eestlast – 3 poissi ja 3 tüdrukut. Nendelt siis kuulsime jutte, kuidas nii palju töölisi( ise imestasime, et ei pidanud ju palju olema, pidi ju mingi võitlus nende pärast käima) ja et tööd ei jagu ja osad päevad on ainult mingi 3 tundi jne. Veel, et magamiskohti ei ole, et peame autos ööbima alguses või telgis vm (keegi ei teadnud kui kaua). Sõitsime siis uuesti 120 km et minna endale nädalasööki ostma. Karl ütles siis kohe, et tema läheb tagasi sinna viinamarjadetööle, et see töövärk tundub kahtlane. Seda enam, et tal ei ole vaja üldse farmi teha ei viitsi ta selises kohas passida, kus ei ole levi ega midagi. Viisime ta siis eelmisesse majja tagasi ja leppisime kokku, et ta ütleb bossile, et me läksime Raunoga ringi sõitma ja mingi aja pärast lähme neile järgi. Raunoga natuke ootasime ja Karl helistas, et kui me kohe homme nendega koos ei lähe, siis boss ei ootagi meid enam. Mõtlesime siis, et lähme vaatame seda suvikõrvitsate tööd ja siis otsustame, mis edasi saab.

Kuna juhuslikult oli mõneks ööks seal üks maja vaba, saime Raunoga selle öö siiski majas ööbida.  Tööpäev algas hommikul kell 7. Mina siis korjasin suvikõrvitsaid ja Rauno mingeid teisi asju. Mõlemad kasvavad maadligi, niiet selg oli üsna pea valus. Esimese pausi ajal juba Rauno ütles, et tema tahab minema. Ütles, et ta ei tulnud Austraaliasse sellepärast, et kuskil leviaugus olla ja oma selga rikkuda. Ma ütlesin talle, et ma tahan ikka jääda ja ta käskis mul veel hoolikalt mõelda. Enne lõunapausi läksin siiski Rauno juurde ja ütlesin, et tulen ka ikkagi ära, et see kõik ei ole seda väärt. Käisime pesemas ja lahkusime. Huvitav oli veel see, et kuna need bossid on konkurendid ja see boss teadis, kus enne töötasime, siis nad uurisid, et palju seal tasu oli jne. Kui neile vastasin jäi neil suu lahti, kuna nende farmis tegeletakse ka veel viinamarjadega ja neil palju suurem tasu.

Võtsime siis ette tee Geraldtoni poole. 450 km kuskil ja levi ei olnud peaaegu terve tee. Siiskui levi tuli helistasime Karlile, et kus nad täpselt on ja et tuleme ka ikka sinna. Ta oli päris õnnelik. Esimene peatus oli ühes karavanpargis, kus polnud ühtegi vaba kohta. Siis sõitsime kõik koos järgmisesse, kus saime ühe maja. Boss ütles, et ühe öö peame kõik mingi 15-kesi magama ühes majas. Terve põrand oli inimesi täis. Ühesõnaga oli bossil kõik organiseerimata. Järgmisel päeval saime ka teise maja ja siis jagunesime kahte majja.

Elu siin on üsna kohutav. Need Tonga inimesed on nii räpased ja ei pese enda nõusid. Öösiti norskavad, krooksuvad pidevalt jne. Neil on üks suur pott kaasas, mis üks päev on neil toidupott, järgmisel päeval prügikast..AUSALT!!! Söövad ainult kiirnuudleid jne. Töö on siin ikka sama, no väiksed erinevused on, aga põhimõte sama. Hind on natuke kõrgem. Tööpõld asub umbes 45 minuti autosõidu kaugusel. Linn asub meie karavanpargist 12 km kaugusel. Karavanpargist mingi 5 min jalutamise kaugusel asub ookean.. Niii mõnus!!!

Ükspäev põllul rääkisin selle kõige suurema bossiga (farmeriga) juttu. Rääkis, et tal enne ka siin eestlased töötand ja et varsti tulevad ka kaks eesti tüdrukut ta juurde tööle. Oli üsna tore mees. Raske oli taga aint rääkida,kuna ta on üsna vana ja ei kuule hästi.

Mõned päevad saime siin tööd teha ja siis tuli tööseisak:D Olid mingid traadid katki või mina ei tea.  Algul öeldi, et paar päeva, lõpuks passisime nädala ja ühe päeva. No see aeg oli niiii igav. Pole raha ka nii laialt käes, et saaks kuskile minna ringi sõitma. Oleme siis niisama käind rannas istumas jalgadega vees passinud(ujumiseks vesi natuke liiga külm) ja siis linnas tiirutanud. Ilmad on üsna kenad olnud, vahel harva ainult sajab vihma.

Need Fiji naine ja mees on sellised, kes meist kolmest hoolivad nagu oma lastest. Hullult muretsevad meie pärast ja otsivad meile uut tööd:D Ütlesid lausa, et kui Fijile lähme, saame seal viie törni hotellis tasuta elada, kuna nende tütar töötab seal. Nad pakuvad meile kogu aeg süüa ka.

Üks päev rääkisime ühe selle Tonga poisiga juttu. Ja mis tuli välja.  Nad peavad põhimõtteliselt kogu palga saatma oma kodustele. Ainult mingi 100 dollarit võivad endale jätta. See poiss näiteks saadab kogu raha koju selleks, et ta õde saaks Fijil ülikoolis õppida. Päris kurb mis.. Sellepärast neil endal kunagi söögiraha ei olegi ja sellepärast nad kogu aeg Karlilt ja Raunolt suitsu tahavad saada. See suitsu küsimine muutub juba üsna tüütuks ja vahel nad iseg iei küsi vaid võtavad ise. Nagu suitsu, nii võtavad nad mu arvutit ka ise.. See ei meeldi mulle kohe üldse ja selle ütlesin ka välja neile. Boss tegelt toob neile vahel mingeid nuudleid või asju. Peaaegu alati on need asjad vanaks läinud. Või noh.. parim enne on möödas.:D On ikka boss. Mingi 4 Tonga inimest on kogu selle jama pärast ära läinud siit.

Üks päev see Fiji mees võttis bossi ette ja hakkas taga rääkima. Esiteks sellepärast, et boss oli ühele töölisele öelnud, et nad oma naisega võivad meie majja kolida, sest nagunii käivad kogu aeg meie majas. Tegelt on kokku käinud võib-olla mingi 3-5 korda. EI tea, miks see nii suur probleem on. Oleme kõik ju ühed töölised ja miks ei või nagu omavahel suhelda. Ja see oleks siis tähendanud seda, et me peaksime siis mingi 10kesi elama ja nemad oma majas mingi 4kesi (maksame ikka kõik sama palju). Nad otsustasid üldse lahkuda,aga bossile ei öelnud midagi. Tahtsid, et ma nad linna viiks ja kui boss küsib midagi, ütleksin, et viisin nad bussijaama ja ei tea, kuhu nad läksid. Tegelt viisin nad mingite nende sõprade juurde. Mind kutsuti sinna lõunasöögile ka. Nõustusin, kuna küht oli nagunii üsna tühi. Oli üsna huvitav, kuna söögid olid väga teistsugused kui meil. Või noh oli riisi, kana, kala jne... aga kõik tehtud mingite nende maitseainetega jne. Väga mõnus oli.

Varsti minnakse siit eelmisesse linna vist tagasi ja tehakse seal natuke tööd ja siis tullaks jälle siia tagasi. Ka meie plaanime ära minna, kui on võimalus, aga hetkel  midagi silmapiiril pole ja seetõttu peame siin olema veel edasi. Aga otsingud käivad!

Hetkel vist ongi kõik....Eks ma üritan mingi aeg endast jälle märku anda ja ei ole enam kaugel see aeg, kui ma juba kodus olen!:)))

                                                                         Siin siis kujutatud minu läbitud vahemaad

                                                                            meie armas auto

                                                                                 Maja Carnarvonis

                                                                                Meie armsad Fijikad

                                                                      Korralik tööinimene. Siuke muri:D

                                                                            Grillpidu bossi juures. Boss see minu kõrval.

                                                                 

nüüd siis pildid...

                                                                        Hamster

                                                                      hamster:D

                                                                    tööl

                                                                      tööl

                                                                   Söögipaus

                                                                        Meie kaunis Kia Rio:D

                                                                 Sellised kaunid kohad olid meil tee peal.

                                                           

Seiklused

Tere taas!

 Rääkida on seekord oii kui palju.

     Esiteks siis peale viimast postitust esmaspäeval teatas Melbsis boss, et me kõik peame töölt lahkuma kuna tööd ei ole palju. Jääda saavad aint need, kes on täiskohaga ehk siis kaks austraallast. Öeldi, et hakkaksime uut tööd otsima, kuna reedel on meie viimane päev. Boss tegelt teadis seda juba eelmise nädala reedel, aga ei tahtnud meile seda siis öelda, kuna käisime ju pitsat söömas ja see oleks meie õhtu ära rikkunud. Tal oli seda öelda üsna vastik, sest ta on ise ka selline seljakotireisija olnud nagu meie ja teab, et tööotsimine ei ole nii lihtne. Leppisime siis olukorraga, et mis siis ikka. Selline see elu on. Teisipäeval tööleminnes ootas meid ees suur töö ja kästi tööle kauemaks jääda. No muidugi küsiti , kas oleme nõus jääma. Me siis ütlesime, et ikka. Mõtlesime, et saab natuke lisaraha, aga kahjuks meile nende tundide eest ei makstud. Kariniga veel mõtlesime, et naljakas küll... esmaspäeval ütlevad et peame lahkuma, et ei ole tööd ja teisipäeval peame kauemaks jääma kuna on nii palju tööd.

     Sellel samal teisipäeval lahkusid Karl ja Rauno Melbournest Brisbane’i. Üks päris suur linn Melbsist üleval pool. Ma pidin neile alguses alles kuu aja pärast järgi minema, aga kuna töölt tulid sellised uudised, siis pidin oma plaanid ruttu ümber tegema. Ostsin siis ka endale reedeks lennupileti Brissi. Kahjuks sain üsna kalli, kuna kõik odavad olid otsas.. no mis seal ikka siis. Ostma pidin.

Reedel oli siis minek. Kohvripakkimisega sai ikka nalja. Mul nii palju asju, et osad viskasin lihtsalt minema, osad jätsin hetkel Karini kätte, 2 kilekotitäit andsin juba varem Karli kätte ja ikka ei mahtunud asjad ära. Kahjuks läks ka kotilukk natuke katki, aga õnneks sain hakkama.  Närvid olid ikka täitsa püsti. Niigi oli mul üsna kiire ka. Sõitsin siis rongiga kesklinna, kus ootas mind Karin. Saatis mind bussile. Nimelt läheb kesklinnast lennujaama buss. Ostsin siis pileti ja läksin bussile. Sõitsin sinna lennujaama, kus ma maandusin, kui Darwnist tulin. Hakkasin Jet Stari check-ini otsima ja läksin küsima, et kas saab juba teha. Küsiti et kuhu reisin. Vastasin et Brisbane ja siis öeldi, et täna ei lähe sealt ühtegi lendu Brisbane’i ja et ilmselt olen vales lennujaamas.  Uurisin siis kohe, et kus siis teine lennujaam on ja siis öeldi mulle, et autoga sõidab sinna tund aega ja et ma ei jõua nagunii, kuna check-in pannakse selleks ajaks kinni. Mul hakkasid pisarad jooksma. Mõtlesin, et kuidas selline asi saab muga juhtuda ja kuidas ma olin nii loll ja ei vaadanud milline lennujaam on. (Karin veel hiljem ütles, et ta mõtles, etküsib mult millisest lennujaamast lennuk läheb, aga ta mõtles siis et ei hakka ikka küsima, et ju ma tean. ) Helistasin siis Karlile ja ta ütles, et ma vaataks kas väljas on mõni takso ja küsiksin taksojuhilt kaua sinna sõidab. Taksojuht ütles ka et mingi tund aega aga et võib-olla saab kiirem. Läksin siis peale ja hakkasime kihutama. Sõna otseses mõttes kihutasime. Samal ajal olin Karliga ühenduses. Tema helistas sinna lennufirmasse ja uuris mis kell check-in suletakse. See kõik oli täielik minutite mäng. Kohale jõudes taksojuht ütles, et jookse sisse ma tulen su kotiga järgi. Jõudsin õnneks. Taksoarve läks lisaks piletile veel 107 dollarit, aga peaasi oli see, et JÕUDSIN. Lennujaamas küsiti, et kuidas mul läheb, et mul nägu nii punane ja meik nii laiali. Rääkisin siis loo ära ja öeldi, et ah ei oleks pidanud kiirutstama, et lend hilineb nagunii. Oleks siis Karlile ka keegi seda telefonis öelnud, aga ei. Ühesõnaga järgmine kord olen targem ja vaatan, mis lennujaamast lennuk läheb.

     Brissis olid Karl ja Rauno mulle vastu tulnud meie uhke uue auto Kia Rioga. Üritan pildi ka sellest panna. Õhk oli selles linnas palju soojem kui Melbsis. Suundusime hostelisse, kust hommikul kell 9 alustasime teekonda Emeraldi poole. Teekond oli üle 900 km pikk. Olime üsna kindlad, et seal ootab meid ees töö. Teekond oli tüütu ja väsitav. Auto on üsna pisike ja meid 3 ja palju asju, aga saime hakkama. Üle pika aja nägin jälle mägesid.. nii ilusad. Üheskohas nägime, et märk näitab, et kuskilt saab otsem. Mõtlesime, et lähme siis seda kaudu. Siiski poleks pidanud minema:D 100 km väga kruusast, sopast ja ma ei tea millist teed. Kuskil metsade ja põldude vahel. Mõne dkohad teest olid vee all, niiet enne vett pidime vaatama kas saame ikka sealt läbi sõita või ei. Mitmes kohas olid tee peal ka lehmad ja läks tükk aega enne kui me nad signaalitamisega tee pealt ära saime.  Tee lõppedes oli juba täiesti pime. Me tegelt mõtlesime kohe, et pimedas meie ei sõida, aga nägime, et järgmise asulani on mingi 100 km, et sõidame sinna ja seal otsime koha, kuhu pargime auto ja kus magame. Avalikes kohtades ei tohi autos magada. Võib trahvi saada. Kohale jõudes pidime natuke pettuma, kuna ei olnud sellist väga sobivat kohta kus auto parkida. Ühe siiski leidsime. Meie kõrvale tulid 2 prantsuse noort (tüdruk ja poiss). Neil oli selline buss, kus sees hea magada. Küsisid siis imestusega, et kas me kolmekesi magame selles pisikeses autos. Me siis kõik koos peaaegu naerdes, et jaa. Rääkisime natuke juttu ja läksime autodesse. Üritasime jääda magama , aga väga ei tulnud sellest midagi välja. Kell 5 hommikul või isegi varem olime üleval. Väljas oli pime, aga mõtlesime, et hakkame vaikselt siiski edasi sõitma. Sõita oli jäänud natuke üle 100 km. Rauno hakkas välja vetsu minema, kui äkki tuli autosse tagasi ja ütles, et väljas on mingi koer. Koer tuli meie autotulede ette ja nägime, et tal silmad täiesti punased ja lonkab. Väga hirmus oli igastahes. Kõik tegime oma hädad ruttu ära ja startisime.

Emeraldi jõudes helistasime bossile, et oleme kohal ja mis edasi teeme. Boss vastas, et oleksime seal kus oleme, et ta tuleb vaatab meid üle. Istusime siis ühe poe parklas, kui tuligi üks auto. Öeldi, et neile järgneksime. Järgmine peatus oli selle töökoha majutuskohas. Räägiti kõik ära ja täitsime paberid ja kolisime sisse. Küsisime, et mis siis homme tegema hakkame ja siis öeldi, et õhtul selgub. Arvasime, et see naine on boss. See majutus on väga normaalne. Kaheksa  4-inimese tuba, kõik kenad puhtad, ühine köök ja 4 wc/vannituba. Päeval siis tegime kohe väikse uinaku, kuna eelmine öö ei saanud ju magada. Tutvusime ka teiste elanikega. Siin on palju prantslasi, mõned itaallased ja keegid veel. Hea, saab palju keelt rääkida. Õhtul siis tuli üks naine, kes ütles, et hoopis tema on boss, mitte see, keda päeval nägime. See päevane naine oli olnud ta tütar. Aa.. töö on kas mandariinide korjamine või viinamarjade pruuning vm (igastahes mingi okste sidumine, ehk saan siia ka mõne pildi panna). Öeldi siis, et mina viinamarjadesse ja Karl ja rauno mandariine korjama. Esimese päeva oli tööl paaris koos ühe prantsuse tüdrukuga. No selline printsess, et jube. Kogu aeg, et ta ei jaksa, tal paha olla, tal külm (hommikud ja õhtud siin mega külmad , aga päeval väga soe). Mingi aeg ta lahkus üldse lihtsalt põllult. No ei olnud parim töökaaslane. Esimene päev olime üsna uimased, kuna alles harjutasime asja.

     Boss tundus meile kohe üsna selline karm naine. Juba välimus on selline. Arvamust veits muutis see, et ta lasi oma ühel tütrel tuua meile põllule ühte head jooki (mingi arbuusi-ananassi ja mingite asjade segu). Kuuma ilmaga maitses see väga hästi.

     Töö on meil tükitöö.  Tööpäevad on E-L 11 tundi. Osad räägivad, et peab töötama ka pühapäeval. Teenid niipalju kui tubli ise oled. Ütlen kohe, et mulle see väga ei meeldi:D.

Mandariinides ja viinamarjades on töödejuhatajaks bossi tütred. Väga toredad tüdrukud erinevalt emast.

Natuke siis bossist. Keegi haigeks ei tohi jääda, kuna ta ei usu kedagi. Kui keegi talle ütleb, et olen haige ja ei tule tööle, siis boss vastab et ei usu ja et see inimene võib lahkuda. Ta on üsna selline üleolev jne. Ükskord nt unustasime kogemata oma toa võtme tuppa. Või noh mina unustasin. Poisid ütlesid mulle,et ma kindlalt toa võtme kaasa võtaks (nad ise olid juba autos), aga ma võtsin kogemat autovõtme. Ukse lukustamiseks ei ole võtit vaja, kuna käib nupust lukku. Poest jõudes ei leidnud me võtit kuskilt ja Karl helistas bossile, et juhtus siuke asi ja et mis teeme. Boss oli öelnud ülbelt, et mi sta nüüd tegema peab  ja pani toru ära. Me ei julgenud keegi tagasi ka helistada. Mõne aja pärast nägime, et bossi tütred saabusid.  Rääkisime neile siis loo ära ja nad ütlesid, et ärge jumala eest meie emale helistage, et ta on hetkel natuke hull. Me ütlesime, et juba helistasime ja nad vastasid, et shit. Tõid meile siis ise võtme ja saime ukse lahti. Järgmine päev küsisin bossi tütrelt, et no kas ema ütles ka midagi ja boss oli vastand, et kui veel nii juhtub magame õues (Õnneks on meil auto.. niiet päris lageda taeva alla ei jääks:D).

     Mul on siin Aussis kaasa 20 SPF päikesekreem. Mõtlesin, et ostan siis kangema, kuna töötan iga päev päikese käes. Tahtsin 50-st, aga ei leidnud. Ostsin 30-se. Siin on selline pood nagu Coles (umbes nagu meil on Selver) ja siis ostsin päikesekreemi ka selle sama firma oma. Mätsisin siis enda nägu sellega järgmine päev tööl pidevalt ikka korraliku kihi ja tulemus oli õudukas. Ülejärgmine päev oli mu nägu väga paistes niiet ma ei saanud peaaegu silmi ja suud lahti (üritan panna mõne pildi). Tervet nägu katsid villlid. See oli kohtuv. Karl ja Rauno hüüdsid mind hamstriks. Õnneks on asi natuke paranenud. Kuna laupäeva hommikul oli asi eriti hull, siis ma otsustasin, et mina tööle ei lähe, arvaku boss mida tahab. Mulle on tervis olulisem. Laupäeva õhtul otsustasin haiglasse minna, kuna asi läks nagu aina hullemaks. Haiglasse sõit oli ka omaette nali. Kuna Karl ja Rauno olid joonud, pidin ma sõitma. Seekord on auto manuaal. Sellega ei ole ma aussis sõitnud. No Darwinis pesulas 20 m võib-olla:D . Väga harjumatu oli. Viimati tegin seda Eestis. Haiglas täitsin paberid ära ja jäin doktorit ootama. Õnneks oli väga sõbralik mees, kes oli ka üsna hämmingus ja ei teadnud milles probleem. Andis mulle mingid rohud ja ütles, et kui 24 h pärast paremaks ei lähe siis pean tagasi minema. Ütles head aega ja ma olin üsna segaduses, et kas ma maksma ei peagi midagi. Keegi mind kuskile maksma ei oodanud ja ma lahkusin. Tuju oli üsna hea, kuna olen kuulnud, kui palju need arstivisiidid siin maksavad ( no mul on küll kindlustus aga siiski). Laup. saatsin bossi tütrele SMS-i, et miks tööl ei käinud. Ütlesid, et okei, et hea, et teada andsin. Arvasin, et asi klaar. Pühapäeval ei läinud keegi peaaegu tööle ja õhtul tuli boss siia. Kargas siis mulle kraesse, et miks tööl ei olnud. Ütlesin siis, et mu nägu on paistes jnejne. Hakkas siis õiendama, et oo kõikidel on kõik kohad paistes ja nii edas. Ühesõnaga oli kuri. Mingisugust inimlikku käitumist siin ei ole. No tegelt ma saan aru, kui ta ei usu, kui keegi saadab smsi, et on haige. Kindlasti on selliseid siin väga palju. Aga mu nägu ta ju nägi. Peaks ju aru saama, et ma ei valeta. Eile siis käisin tööl. Minu õnneks oli terve päev pilves ja päikest ei olnud.

     Pühapäeval boss ütles, et viinamarjade töö lõppeb kolmapäeval või neljapäeval ära ja siis peame valima, kas jääme siia või ei. Töötada saaksime mandariinides, aga kui otsustame jääda, peame olema hooaja lõpuni (augusti lõpuni vm). Me otsustasime neljapäeval lahkuda. Meid ei hoia siin mitte miski kinni. Teeks tööd ja teeniks raha, aga pole mingit motivatsioonigi, kui bossil selline suhtumine jne. Niiet meie seiklused algavad taas.

     Neljapäeval peame veel autoga ülevaatuse tegema ja selle oma nimele kirjutama lõpuks:D (tegelt pidime seda juba varem tegema, aga me ei oleks tohtinud ju töölt puududa). See ülevaatuse ja ümberkirjutamise teema on osariigiti erinev. Lääne-Austraalias näiteks ei pea ülevaatust tegema, vaid saab lihtsalt ümber kirjutada.

     Õhtud on meil siin üsna toredad. Kõik istuvad väljas, räägivad juttu jne. No tegelt mitte kõik. Üliusinad Aasia inimesed passivad nagu erakud oma toas. Kellegagi nad ei suhtle.

Pühapäeval tuli meie tuppa veel üks tüüp. Prantslane, keda Karl ja Rauno kohtasid  Brissis. Mingi natuke kahtlane tüüp meie jaoks. Mediteerib üksi ja üldse on selline teistsugune.

Täna hommikul ärgates sadas vihma. Istusime siis rahvaga väljas, et vaatame mis saab, et kas peab tööle minema. Boss siis oli ühele helistanud, et pool10 tööle. Läksime magama tagasi ja natuke enne pool10 boss helistas uuesti, et vaba päev kuna ikka sadas. Oiiiii kui ünnelikud me kõik olime. Saime käia pesumajas ja autole ülevaatuse aja panna. Meil tegelikult endal ka pesumasin, aga siin sellise ilmaga ei kuivaks asjad ikka ära.

     Kängurusid olen ma ka siin väga palju kohanud. Nii elus kui ka surnud. No nii armsad on nad ikka küll.

Nüüd vist peaks hetkeks kõik olema. Ma üritan pilte ka lisada, aga kui neid ei tule, siis on asi mu superlahedas internetis, mis ei lase pilte lisada.

Tsauki siis praegu!