Aina paremaks!!!

Niii. Teen siis oma eelviimase postituse.

Kirjutasin väga ammu, aga jah.  See kirjutamine ikka jube tüütu.

     Viimati siis kirjutasin sellest, kui olime nende hullude Tongainimesteaga Geraldtonis karavanpargis. Lahkusime sealt siis üks päev. Nemad oma bussiga ja meie oma autoga. Boss jäi veel paariks päevaks sinna. Carnarvoni( linn, kus enne Geraldtoni olime) tagasi jõudes mõtlesime, et kas minna nende Tonga inimestega samasse majja elama või otsime karavanpargi. Karl oli ühe korra nende juures peol käinud ja see vaatapilt, mis seal oli avanenud, ei olnud just kõige parem. Sõitsime mõned karavanpargis läbi aga need olid nii kallid. Mõtlesime, et lähme siis sinna koos nendega elama. Saime 4kesi omale eraldi toa. Mitte just parim, aga vähemalt teistest eraldi. „Nalja“ hakkas seal kohe saama. Mingi 11 inimest ühes majas. Igas asjas nad süüdistasid meid. Kui köök oli sassis vm siis olime meie alati süüdi ja aint meie saime õiendada. Minu, Rauno ja Katrini õnneks teadis majaomanik ainult Karli nime ja tema sõi kogu selle oma kraesse:D:D Räpased on nad tõesti. Söövad aint oma kiinuudleid ja alati enne tööleminekut jätsid nõud vedelema. Ükskord jätsime oma töötossud välisukse taha. Ilusti seina äärde. Majaomanik tuli meile ütlema, et need ei käi seal, et kui ära ei võta, viskab prügikasti. Võtsime siis ära ja järgnevatel päevadel seisid seal kellegi teise tossud ja ei mingit probleemi. Nalja sai ka põllul omajagu. Boss tegi alati nii, et meie võimalikult vähe töötada saaks. Kui me mingi päev lootsime, et ohh normaalne töö, saab lõpuks teenida, siis ta ikka leidis mingi viisi, et me ei saaks. Ajas ikka tõsiselt närvi meid. Paar korda lakusime põllult varem kui teised ja kuna meil ei olnud toavõtit, siis läksime aknast. Lõpuks majaomanik sai sellest teada. Oli väga kuri, kaebas bossile ja ütles, et kui seal edasi elada tahame, peame bossi ees vabandama. Seda me muidugi ei teinud. No tegime valesti, et aknast läksime, aga miks peab sellest nii suure draama tegema.  Ükspäev aeti meid üles jutuga, et kõik hakkavad koristama. Ja mis te arvate, kes koristasid. Ainult meie neljakesi. Natuke tegime, siis sia villand ja läksime randa. Kui tuli üürimaksmise aeg, siis meilt kõigilt neljalt küsiti 50 dollarit, mis ilmselgelt on palju, kuna majas elas ju üle 10 inimese. Oleme üsna kindlad, et meie ainult maksimegi:D Aga no mis teha.

     Mingi aeg võtsime ühendust meie Fiji sõpradega, ja see mees ütles, et Geraldtoni lähedal on üks töö tal pakkuda. Mandlite korjamine tunnitasuga. Olime niii õnnelikud. Võtsime siis selle naisega ühendust ja sai kokku lepitud, et reedesel päeval sõidame sinna. Tuju oli kohe väga hea. Neljapäeval me tööle ei läinud. Magasime, koristasime toa ära ja mingi age läksime põllu äärde. Seal majaomanik, kes oli omaarust ka töödeuhataja uuris, et miks me hommikul ei tulnud ja et kui järgmisel päeval me ka õigel ajal ei lähe, siis ta ei tea mis saab. Me ainult kehitasime õlgu. Sisimas ju teadsime, et järgmisel päeval nagunii lahkume ja ei ole vahet. Küsisime, et mis kell panga juurde minema peame, et palgatsekid saada.  Panga ette jõudes tuli boss ja küsis umbes, et mis toimub ja kas tahame edasi töötada. Ütlesime, et ei ja et tahame oma palgatsekke. Neid me muidugi siis ei saanud. Teised kõik kõndisid panka oma palga järele. Olime väga vihased.Boss ütles, et kui me enam tööd tema jaoks ei tee, peame ka sealt majast välja kolima. Mõtlesime, et no mis seal siis ikka. Läksime asju pakkima ja bossi ootama, et siiski oma palga kohta küsida. Tuligi õhtul. Saime palgalehed, mis tundusid väga valed ja suundusime bossi mehe juurde(farmer) töölehti üle vaatama. Enne sain bossilt oma farmipäevad. Jeeee.. üks hea asigi seal. Farmeri juurde jõudes selgus, et boss ongi valest teinud ja asju arvestanud. Näiteks võttis meilt üüriraha maha, kuigi olime selle juba ära maksnud majaomanikule. Ja maha ei võtnudta mitte 50 dollarit, vaid 70. Läksime siis bossi juurde meie majja tagasi ja tahtsime asju küsida tema käest. Neil oli seal mingi kohtumine tongalastega ja meid saadeti lihtsalt ukse taha. Ootasime siis seal ja boss ütles, et sõidaksime ta koju tagasi. Seletasime asja ja ta ütles, et ei võta siis seda üüri maha. Parandas sealt tsekkidelt ära selle. Enne seda küsis, et palju maksime. Ütlesime, et meile öeldi 50 dollarit. Ütles, et eieieie... igaüks peab maksma 70. 20 maksime juurde ja varsti tuli tagasi, et täna käisid elektrit maksmas ja veel 10 peame juurde maksma. Passisime, et mida asja, aga no ei olnud mõtet probleemi teha. Ühesõnaga väga vastik mutt.. VÄGA!!! Olime nii õnnelikud, et seal minema saime. Öö veetsime autos ja järgmisel päeval alustasime sõitu Geraldtoni.

     Mulle meeldib Geraldton. See on nii ilus linn. Sinna jõudes ei oodanud meid ka midagi head ees. See, kelle juurde pidime minema mandleid korjama, ütles, et tal ei ole meile hetkel veel majutust, et kas saaksime ühe öö ise endale ööbimiskoha leida. Tegime seda ja järgnevatel päevadel ta enam telefonile ei vastanud. Tore lugu küll. No võib-olla oligi parem, kuna see naine oli ka Tongalt pärit. Helistasime siis oma Fiji sõpradele, kes on Geraldtonis, et kas äkki saame ühe öö seal veeta, kus nad elavad. Ütlesid, et väga hea idee see ei ole, kuna neil pole palju ruumi, aga et saaks nendega kokku, et nei üks mõte. See oli siis selline, et see mees teadis ühte bed&breakfast’i  kus saaksime olla. Helistas sealsele omanikule ja tuli välja et öö ühele maksab 40 dollarit (4-ne tuba). Hetkeks kõhklesime, kuna suht kallis, aga siis arvasime, et ühe öö elab ära. Mina, Katrin ja see Fiji mees läksime siis kohta uurima ja see oli nagu tõesti wowwww... Meie tuba oli superlux. Üks suur voodi ja kaks väikest. Suur köök, kust vaade ookanile. Korralikud wc ja vannituba. See omanik oli ka väga normaalne. Ta Tšehhist pärit. Läksime siis Fijikate majja ja võtsime poisid peale ja kolisime sisse. Õhtul jõime nats jne. Meilt isegi küsiti, mi skell järgmine hommik hommikusööki tahame. Hommikul sööma minnes ütles see mees mulle ja Katile, et tal meiega parem idee. Teeme talle seal natuke tööd ja saame tasuta elada. Kokku elasime natuke rohkem kui nädala. Väga lux elu oli ikka. Hommikuti saime seal süüa ja pärast sööki mina ja Kati koristasime köögi ja vahepeal koristasme tube ja poisid tegid remonti. Üks päev värvisime omanikul terve aia ära. Ühel päeval andis see mees meile snorgeldamise asjad... pidavat üks ilus koht olema kuskil, aga kahjuks me seda üles ei leidnud. Ujusime niisama natuke. Ükskord rannas käies nägime delfiini. Pärast ujumist päevitama minnes ütles Karl järsku, et hai. Välja tuli hoopis et delfiin. Oli samas kohas, kus me enne ujusime. Niiet nüüd mul siis delfiin ka nähtud. Vahepeal käisid meil Fijikad külas ja istusime rõdul ja rääkisime niisama juttu. Seal majas oli üsna palju vanemaid inimesi, kes mööda Austraaliat reisivad. Saime nendega ka lähemalt tuttavaks. Uurisid, kus me pärit, kaua oleme siin olnud jne. Seda, et meil tööd vaja me väga ei varjanud. Ühel päeval üks mees, kes seal majas remonti tegi, ütles et nägi umbes 40 km kaugusel ühes tanklas kuulutust et vajatakse töölisi kuskile puuviljafarmi. Sõitsime siis sinna tankla juurde, et see number saada. Helistasime ja saime farmeriga kokku. Tegemist oli stonefruitidega . Kui aus olla siis ma väga ei saanudki aru, mida tegema nende oleks pidand. Tasu oleks olnud 15 dollarit sularahas kätte ehk siis mustalt töötamine. Mõtlesime, et no vahet pole. Vähemalt mingi raha ajustiselt. Majutust seal ei olnud ja siis oleksime pidanud elama 11 kmeemal hostelis. Leppisime siis selle farmeriga kokku, et esmaspäeval alustame. Pühapäeval sinna poole sõites läks meil autokumm katki. Õnneks mitte suure hoo pealt. Sõitisme siis vaikselt järgmisesse tanklasse ja tõstsimekõik oma asjad välja. Neid oli nii palju ja ilusti ära pakitud. Varsti uuesti sisse. Siis poisid hakkasid arutama omavahel , et kas kumbki üldse keeras väga korralikult ja kõvasti kinni. Tuli välja, et ei ja lappasime asjad uuesti välja, et tööriistad kätte saada. Helistasime siis sellele bossile, et oleme teel ja alustame järgmisel päeval. Siis hakkas ta rääkima, et tal ei ole ikkagi praegu raha maksta, et mingid rahad ei ole laekunud. Maksta pidi saama alles 2-3 nädla pärast. Sõitsime siis ikkagi sinna linna kohale, kus pidime hakkama ööbima. See linn oli täiesti tühi. Toidupood oli kinni ja inimesi oli seal niiii vähe. Taebla on ka etem koht:D. Järgmisel päeval selle mehe juurde minnes, teda ei olnud kodus. Helistasin siis ja siis tuli jutt, et raha tleb umbes 4 nädala pärast. Saime aru, et ju see mingi vale teema ikka on ja lahkusime sealt. Ütlesime sellele mehele ka, et me ei taha nii kaua ilma rahata töötada. Pärast veel ei maksagi ja kuna mustalt töötamine, ei saaks me kuskile kaevata ka. Suundusime tagasi Geraldtoni ja mõtlesime, mis edasi teha. Saime Fijikatega kokku, printsime CV-d, viisime need tööbüroodesse aga ei midagi. Mõtlesime siis, et suundume Perthi. Ehk seal rohkem võimalusi. Saime veel Fijikatega kokku, kes ütlesid, et nüüd saaks jälle sinna mandleid korjama minna. See Tonga naine olevat ühendust võtnud vm. Meie keeldusime:D

     Enne Perthi minekut sain lõpuks oma kalli perekonna saadetud paki kätte. Sellega oli väga palju jama. Tellisin selle sinna karavanparki, kus elasime. Eelmine pakk tuli mull 10 päeva. Karavanparki ei jõudnud see 3 nädalagagi. Mõtlesime, et no mis seal ikka. Lähme sinna teise linna ja karavanpargiga oli kokkulepe, et kui jõuab, saadavad mulle selle sinna järgi. Ei jõudnud see enne sinna, kui me lahkusime. Geraldtonis käisin postkontoris uurimas, et äkki see seal veel või kus see üldse on.  Nemad ütlesid, et nad ei saa kontrollida, et pean helistama üldisele Austraalia posti infoliinile. Lasin sellel Fiji mehel helistada, kuna tal parem inglise keel ja hea jutt ja lõpuks saime teada, et see on seal eelmise linna postkontoris ja lasime selle saata siis Geraldtoni. Enne selle kohalejõudmist käisin ikka paar korda postkontoris seda küsimas, aga ei olnud. Lõpuks sain siis kätte. Olin seal postimajas vist juba kõikide töötajate juurest läbi käind oma murega:D Leivad, mida ma nii väga ootasin olid täiesti hallitanud.. nii kahju... Kommid see-eest oli ülimaitsvad.

Sõit Perthi võis alata. Tee kulges kenast. Sõitsime vahetustega, et üks sõitja liiga ei väsiks. Kohale jõudsime õhtul pimedas. Väike söök ja magamiskohta otsima. Magasime autos ühes rannaparklas. Seal ei pidavat politei väga käima. Seal olid ka wc-d ja sai ka pesta end. Siis kui me sinn jõudsime olid juba suletud, aga lootsime, siis et hommikul saame pesema. Okei.. uksed olid lahti, aga tuli ainult külma vett. Loobusin pesemast, kuna väljas oli ka nii külm. Peisn hambad ja tegin end natuke korda ja suundusime linna poole. Eelmisel õhtul käisime veel rannas muuli peal, kus oli palju kalamehi. Üks uuris, kus pärit oleme jne.

Linna jõudes läksime tööbüroosse. Registreerisime end seal ja siis rääkisime seal nendega, kes töötavad. Mulle pakuti ühte ajutist tööd. Öeldi, et mingi 2-3 nädalat. Uurisin siis, et mis töö on. Tuli välja, et mandariinide ja apelsinide korjamine ja pakkimine. Keeldusin, kuna teadsin, et see ei ole väga tasuv töö. Teised sealt sel hetkel midagi ei leidnud. Mõne aja möödudes ütlesin Karlile, et äkki ikka peaks selle töö vastu võtma. Pärast ei leiagi siin midagi ja kahetsen... ajutiselt hea küll. Kuna ma seda tööd teinud ei olnud, siis ma tegelikult ei teadnud, kui võimekas mina sellel tööl olla võin. Nüüd on väga hea meel, et selle vastu võtsin, kuid sellest natuke hiljem.

     Järgnevalt hakkasime otsima endale ööbimiskohta. See osutus natukene raskeks, kuna kõik hostelid paksult rahvast täis, kuna suur osa päkkeritest kogunevad Perthi praegusel ajal. Siin Lääne- Austraalias hakkavad igasugused hooajad.  Paljudes kohtades oleks saanud nt 1 või 2 inimest, aga neljale oli suht raske leida. Lõpuks leidsime ja olime rahul. Samal päeval suutsime ka auto maha müüa. Olime väääga õnnelikud, kuna ei uskunud, et sellest nii ruttu lahti saame. Mingil päeval võtsin siis farmeriga ühendust ja ta ütles, et kust, mis kell, mis päeval ja nii mu buss läheb. Ütles veel, et samal päeval läheb sinna ka üks saksa tüdruk, võtsin temaga ühendust ja saime taga bussijaamas kokku. Farmer saatis mulle pidevalt smse, kus rõhutas, et seeikka väga raske töö ja et võin mustaks saada ja et kas ikka suudan seda tööd teha. See ajas mind ainult naerma ja vastasin talle, et olen ennegi rasket tööd teind. Enne pühapäeva siis lihtsalt elasime, nautisime elu, tutvusime päkkeris teiste päkkeritega, käisime pidudel jne.

     Pühapäeval siis sain bussijaamas selle saksa tüdrukuga kokku ja sõit farmi võis alata (farm asub umbes 100 km Perthist). Seal bussijaamas ootas meid juba farmer. Olin tema kohta kuulnud väga palju halba. Olin väikest eelarvamustega aga jah.... minu arust ta väga normaalne. Viis meid siis meie elukohta (see paistab ka mõndadelt piltidelt, mida olen vahepeal üles pannud). Ise ta esimene päev meie juures väga ei olnud, kuna tal oli sugulase sünnipäev. Mina ja sakslane arvasime, et seal veel töölisi, aga tuli välja et ainult meie kaks. Mõlemad saime endale eraldi toad, mõlemas suur voodi.  Hiljem boss tuli ainult uurima, et kas kõik on OK ja ütlema, mis kell järgmine päev alustame.

     Esimesel päeval alustasime puude lõikamisega ja puistasime sinna alla väetist. Tunnitöö. Päeva teises pooles korjasime natuke apelsine. Ka tunnitöö, kuna need olid nii suured puud ja pidi kasutama korvtõstukit. Tükitööga oleks võib-olla 5 dollarit tunnis teeninud:D Nüüd oskan korvtõstukiga ka töötada. Muidu üldiselt korjasime ja siis pakkisime päöeva teises pooles. Vahepeal trimmerdasime, ükskord kaevasime peenramaal vagusid. Suur boss, kes Indiast pärit tahtis sinna seemneid istutada. No muidugi meie istutasime, mitte tema ei teinud oma käsi mullaseks. Sain ka traktorisõidu ära proovida ja nüüd oskan ka forklifitiga töötada. Olen enda üle nii uhke:D

     Sealne boss on väga äge. Ta võttis endale mingi aeg koerakutsika. See käis meid peaaegu iga päev lõbustamas. Üks päev oli sakslasel sünnipäev ja siis boss korraldas grillpeo. Tõi alkoholi, grillimisasjad, sokolaadi jne. Tõi ka ühe Vana Tallinna likööri, mis mingid Eesti tüdrukud talle toonud olid. Nii hea oli see. Ka bossi naine osales peol.

     Ükspäev oli mul selles korjamiskotis päris suur ämblik. Oii, kuidas ma kiljusin ja karjusin ja üritasin seda kotti seljast ära saada. Ei õnnestunud. Sakslasel oli nalja kui palju. Tema väga ämblikke ei karda... tema hirm on rohkem maod.

     Iga nädalavahetus leidis boss meile transpordi et Perthi saada. Esimene reede oli mingi kooliõpetaja. Töötab samas kohas kus meie, aga elab Perthis. Rääkisime siis ja ütlesin, et õpin ka õpetajaks. Küsis siis, et kas ma ei tahaks vaatama minna, kuidas koolitunnid Austraalias välja näevad. Mõte oli hea, aga sinnapaika ta jäi.... kahjuks.

     Sellel bossil on seal vääga palju eesti tüdrukuid töötanud. Ütles, et eestlased on küige paremad töölised. Oli tore kuulda seda:D:D

     Boss rääkis meile ükspäev, et tal ühel sõbral on kodus kängurud. Olime nii vaimustuses sellest. Lubas meid neid vaatama viia. Seda ta tegigi, kuid eelviimasel päeval. No parem hilja kui mitte kunagi.

Tõi siis ka oma Harley Davidsoni meile näitamiseks ja sõidu tegemiseks. Kõigepealt ronis sakslane peale ja tegi pilte. Teda boss hoiatas, et seal see tulikuum toru. Ma läksin nii kiiresti peale, et mind ta ei jõudnud hoiatada ja ise unustasin ka selle ja nii ma end kõrvetasingi. Algul ei olnud väga midagi näha aga väga valus oli. Sõit see-eest oli ülivägev. Arstile läksin jalaga kolmapäeval, kuna se läks juba päris hulluks. Seal tehti põletikuvastane süst ja seoti kinni. Maksin selle eest 70 dollarit. Öeldi, et homme pean uuesti siduma minema nende juurde, aga siis maksma ei pea. Pidin siiski. Ei hakanud seal õiendama ka. No mis teha. Peale selle pidin veel endale apteegist ostma kreemi ja sidumisasjad, et seda ise iga päev kodus teha. Nüüdseks on jalg enam-vähem, kuigi mingi arm mulle sellest farmist ikka vist jääb.

     Minu soov oli ammu näha madu. Üks päev poest tulles, oli tee peal surnud madu. Boss tõi selle koju, et meile näidata. Oli päris rõve aga samas ka huvitav. Kõhus oli tal täies tükis rott. Ei tea, kuidas see sinna mahtus, kuna madu oli üsna peenike.

     Enne viimast nädalat võttis boss 2 uut töölist. Jälle eestlased... 2 tüdrukut. Mul oli hea, et sain kellegagi ka vahepeal seal eesti keeles rääkida. Samas oli veits jama, kuna vahel me unustasime end ja sakslasel oli siis kindlasti üsna igav. Nemad kartsid ka hirmsasti ämblikuid ja nalja sai selle tõttu oiiii kui palju.

     Ühel päeval käisime naabrifarmis korjamas mandariine. Seal oli üks saksa poiss olnud, kuid lasi juba esimesel päeval jalga.

     Eelviimasel päeval kohtusime ka omanikuga. See Indiast pärit mees. Ta naine ostis meile kooki ja puha. Mees oli väga sõbralik. Ja ta on ülirikas. Seal pldude vahel on tal maja. Perthis on tal räige villa teenijatega ja puha.

     Eelviimasel õhtul tegime grillpeo. Seekord eestlaste stiilis.  Tegime šašlõkki, kartulisalatit, kurgi-tomati-hapukooresalatit. Need salatid bossi lemmikud ja ka ta naisele, kes ka kohal oli, maitsevad nad väga. Ka liha meeldis neile, aga selle sõna hääldamisega jäid nad jänni:D

     Ühesõnaga see farm oli väga hea kogemus. Sai õppida uusi asju, väga hea boss, kes meid hoidis ja hellitas, head töökaaslased jneJ

     Karl jõudis tagasi sellesse farmi, kus ta oli eelmisel aastal. Kui eelmine kord ma lihtsalt elasin siin paar nädalat, siis nüüd ka mina töötan siin.

Sellest tuleb mingi aeg uus postitus, aga võin öelda, et minust on saanud korralik ehitaja, traktorist, mehaanik. Naudin igat päeva täiega, sest ma saan õppida nii palju uusi asju.

Pikemalt siin mõne aja pärast.

Ja mis veel.... Eestis tagasi olen juba 13. detsemberJ