ÕNNELIK!!!!!!!!!!!!!

     Üle pika aja saan ma teha postituse väga rõõmsas tujus. Seda sellepärast, et ma leidsin lõpuks töö endale. Vahepeal tekkis ikka täiesti lootusetu tunne. Jagasin mingi 14 CV-d, saatsin netis CV-sid, käisin tööbüroodes, uurisin tuttavatelt aga ei midagi. Tekkis selline tunne, et kas siis tõesti minule mitte midagi ei ole... Kolmapäeval käisin ühes tööbüroos, kus töötab üks hästi sõbralik naine. Käisin seal koos kahe sõbraga. Naine ütles, et tal oleks üks töö pakkuda koristamiskogemusega inimesele. Ütles, et uurib asja, et kas see koht on vaba ja siis et ma 10 minuti pärast ta juurde tagasi läheksin. Läksingi ja siis ta ütles, et ei saanud seda firmat kätte, aga et ma hoiaks oma telefoni enda läheduses, et ta helistab isegi siis, kui ma seda tööd ei saanud. Sel samal päeval ta ei helistanud. Mul tekkis juba mure, et kas ma ei saagi siis seda tööd. Mõtlesin siis, et lähen järgmine hommik sinna tagasi ja uurin asja. Enne kui ma järgmine päev jõudsin kodust lahkuda, helistas see naine mulle, et sain selle töö ja et läheks ta juurdeja täidaks paberid ja maksaks raha. Nimelt on seal nii, et algul tuleb talle maksta 10 dollarit, et ta hakkab mulle tööd otsima ja kui leiab töö tuleb veel 50 dollarit maksta. Kui töö ei meeldi v tööandja ikkagi ei taha sind, saab selle raha tagasi. Maksin raha ära ja tegin paberid korda ja siis saatis see naine mind sinna firmasse. See asub linnast natuke väljas. Bussiga peab sõitma. Ma polnud siin Darwinis varem bussiga sõitnud ja oli väike hirm:D. Õnneks see naine kirjutas täpselt paberile, mis bussiga, kust, kuhu, mida ma bussijuhile ütlen jne. Bussijuht sai aru, et ma olen võõras ja väga sõbralikult aitas mind. Enne kui ma bussist lahkusin soovis mulle veel aru, kuna sai aru, et lähen esimest päeva tööle või noh intervjuule. NII NII ja mis siis on mu uueks ametiks....AUTOPESIJA uhkes Fordi esinduses. Asja juures on kõige naljakam see, et kui olin tööbüroos, siis see naine seal ütles, et mul oleks sulle üks töö veel, aga see on kuskil kaugel et ju see rohimine sobib sulle paremini, kuna sul sõbrad ka siin. Mõtlesin, et noh tore, rohida mulle küll väga ei meeldi, aga mingi töö ikka olemas. Kui ma bussi pealt maha läksin siis vaatasin, et woww mingi uhke Fordi esindus, Audi esindus, Subaru esindus kõik seal koos, et kus ma siis rohima hakkan??? Läksin üsna kahtlevalt sinna Ford esindusse sisse ja uurisin värki. Sain siis ühe mehega jutule. Küsis, kas ma olen see tüdruk sealt tööbüroost jne. Siis küsis, kas mulle seal räägiti, et mis töö umbes on. Vastasin, et väga ei, aga mingi aiandus. Mees jäi suurte silmadega mulle otsa vaatama, et eiiii, su tööks on autode pesemine. Ma nüüd ei tea, kas ma sain valesti aru või nemad rääkisid üksteisest mööda, aga vahet ei ole, naljakas oli ikka:D Ja veel naljakam see, et kui ma sinna bussiga sõitsin see sama mees helistas mulle, et luge smu CV ja et pakub tööd autopesijana ja kas saan sinna minna ja ma vastasin, et ei ma leidsin juba uue töö endale:D:D. Andis mulle siis pataka pabereid, mille pean kodus täitma ja siis küsis, millal ma alustada tahan. Ütlesin, et mul ükskõik, siis küsis kas homme ja saigi kokkulepitud, et reedel kell 8.00 algab mu esimene tööpäev (nõme on see, et buss läheb mul sinna 7.12 ja sõidab mingi 15 minutit ja pean siis passima seal mingi pool tundi tühja:S). Tööpäevad on esmaspäevast reedeni 8-16.00.
     Nii, aga räägin siis enda esimesest tööpäevast ka. Aa enne seda, et käisin veel neljapäeval endale mütsi ostmas, kuna teen tööd ju päikese käes ja siis parem karta kui kahetseda. Hommikul tööle minnes oli üsna raske ärgata, sest olen kogu aeg maganud üsna kaua, aga siis pidin ärkama juba pool7. Tööle jõudes juhatas mind üks mees sinna pesula juurde ja küsis, et kust ma pärit olen. Ütlesin siis, et Eestis, siis ütles, et aaa mu tüdruksõber on ka Eestist. Milline kokkusattumus. Ja kui ma tast õigesti aru sain, siis pidi seal veel eestlasi töötama. Oma töökohta jõudes tuli kohe meile vastu üks vanem mees, kes oli ülimegaa sõbralik (tegelt on siin Austraalias kõik inimesed lihtsalt niii sõbralik, et see on ikka nii harjumatu mulle). Tahtis teada, kuidas mu nime kirjutatakse ja hääldatakse ja siis viis mind juba järgmise inimese juurde, kes hakkas mind õpetama. Õpetajaks oli mul üks Iiri mees, kes on juba üsna kaua Austraalias elanud. Tema oli ka hästi sõbralik. Üks mees oli meil seal veel, aga temaga ma ei suhelnud väga. Niiet seltskond on väga tore ja ma olen seal ainus naine:D:D. Töö on iseenesest lihtne, survepesuriga auto märjaks, seebise nuustikuga üle, siis uuesti survepesuriga ja siis lapiga kuivaks, siis tolmuimejaga seest, klaasid puhtaks ja siis salongist veel rool jne. Lihtne kuid tüütu töö, sest kogu aeg tee sama asja, ainult autod muutuvad. Reedel tuli pessu üks Porche, mille hind pidi olema 600 000 dollarit. Sain ka selles uhkes autos sees istuda. Tööpäeva lõpuks olin ma väga väsinud. Käisin veel selle mehe juurest läbi, kellega ma esimene päev rääkisin. Täitsime veel paberid ära, rääkisime palgast, mis on täitsa hea sellise töö kohta. Enne mu lahkumist ütles mulle, et mine koju, pese, mine välja, hakka jooma ja lõõgastu ja et kohtume esmaspäeval. Tore on kohe tööl käia, kui kõik on su vastu sõbralikud jne:))))
     Nagu ma mainisin, siis tööl käin bussiga. Ühe otsa pilet on 2 dollarit. Ootasin siis bussi seal ja siis tuli üks aborigeeni mees mu juurde. Väga jubeda välimusega. Algul istus eemal ja siis istus mu kõrvale ja küsis suitsu. Mõne hetke pärast tuli veel 3 aborigeeni. Siis mul tekkis hirm. Üritasid mingit hullu vestlust muga seal aretada, ma ei võtnud väga vedu. Uurisid, et kust ma pärit olen ja kas ootan bussi ja nii. Oli väga ebamugav seal olla ja  lootsin, et buss kohe tuli, aga kahjuks pidin üsna pikalt nendega seal rääkima. Kui buss saabus võttis üks mult ümbert kinni, et lähme nüüd bussi peale.. :S:S Nad lasid mind enne sisse, hakkasin siis bussijuhile oma 2 dollarist andma ja ta kostis mulle selle peale ah mine niisama.. sain tasuta sõidu:D Neil aborigeenidel on kombeks igak pool karjuda. Üle bussi, tänavatel jne. Nüüd kardan ma neid veel rohkem. Pidevalt näeme tänavatel kuiodas politseid neid ära viivad, kui nad kuskil nurga peal magavad vm. Nad üsna tihti istuvad tänavatel ja tahavad inimestelt raha. Raha saamiseks toksivad nad kahte suvalist puupulka kokku. Arvavad, et siis nad jätavad endast, kui väga andekatest inimestest hea mulje.
    Karl õnneks saab ka lähipäevil töö. Hakkab meie korterikaaslasega koos katuseid panema. Ta on Eestis seda tööd üsna palju teinud ja siis sai selle tõttu tööle. Pidi täitma mõned paberid ja ostma turvasaapad. Tore on mõelda, et lõpuks hakkavad asjad laabuma ja saab natuke vabamalt võtta.
     Räägin siis veel midagi naljakat. Panin enda töökuulutuse ühele internetileheküljele üles, kus inimesed otsvad tööd, pakuvad tööd, otsivad/pakuvad elamispindasid ja värke. Panin siis, et otsin tööd näiteks koristajana jne. Sain siis ühest kohast vastuse, et saada oma CV ja pilt. Saatsin siis ja järgmine päev tuli väga viisakas vastus, et kahjuks nad seekord mind ei valinud, kuna neile saatsid oma CV suurema kogemusega inimesed, aga et nad jätavad mind meelde. Selline väga ametlik ja viisakas. Nii.. mõne päeva pärast tuli uus kiri umbes sellise sisuga: "Ma pakuks sulle tööd koristajana, aga peale seda kui ma nägin su pilti, siis ma võiksin sulle maksta ühepäevase fotosessiooni eest palju rohkem." Nii teadsin, kohe millega tegemist, aga saatsin ikka kirja, et mis tüüpi fotosessioon on. Nii vastus: "Noh kõik oleneb, kui kaugele sa oled valmis minema ja siis tasu ja blablabla." Sellega meie suhtlus lõppes. Niiet ka siin liigub igast perverte, aga imestan, et kuidas ta mu pildi sai. Sest ma saatsin aint sinna koristustöö kirjale oma pildi, aga noh mine sa tea, mis seal taga võis olla. Kõige naljakam on see, et see sama mees saatis mu sõbrannale sama sisuga kirja, kuna tal oli ka ma tööotsimise kuulutus üleval. Jaanika vastas siis, et kuule sa saatsid mu sõbrannale natuke aega tagasi sama kirja:D Ühesõnaga jah. Ei ole ka siin puudust sellistest inimestest.
    Ei teagi kohe mida veel rääkida. Ilmad on ilusad, vahel sajab vihma, aga hetkel ongi siin see märg aeg (Darwinis on kaks aega: kuiv aeg ja märg aeg). Kui vihma on sadanud on õues vahel pea võimatu hingata, nii niiske. Äikest lööb ka pidevalt. Naljakas on see, et vahel on toas nii jahe konditsioneeri tõttu, siis lähen rõdule sooja:D:D Äge on see, et olen saanud endale palju uusi tuttavaid. Ja see linn meeldib ka mulle väga kuna on selline pisike. Oma kodust kesklinna kõnnib mingi 10 minutit. Täitsa paras jalutamine. Puudust tunnen ma siin ainult ujumisest VÄGA. Basseinides saaks, aga see ei ole ikka see. Aga noh ma ei ole veel nii julge, et mujal ujuda:D Siin pidi palju olemaneid Jellyfishe ehk siis nagu meil on need millimallikad, aga need siin on ohtlikud.
     Aa.üks huvitav asi veel. Eile oli meil filmiõhtu. Vaatasime ühte tõestisündinud lugu Austraalias. Tegu siis sellise filmiga, kus 3 backpackerit ehk seljakotirändurit ehk nagu mina võtavad autoga siin reisi ette ühest Austraalia otsast teise. Kuskil keset tühermaad läheb nende auto katki ja siis tuleb mingi vanem mees ja pakub abi. Tegelt see vanem mees on väga halb inimene. Kutsub nad enda juurde, et seal parandab nende auto ära ja et nad saavad hommikul lahkuda. Tegelt nii ei olnud. See mees tahtis neid vägistada, lõikas üphel näpud otsast jne . Ühesõnaga üsna jube. Need noored ei olnud tal esimesed ohvrid. neist kolmest noorest üks oli poiss, kes pääses. Kõige naljakam on see, et kuna tema läks politseisse sellest rääkima siis arvati tema süüdi olevat, kuna ei leitud tõestusmaterjale selle teise mehe kohta. Ja lõpus oli kirjas, et need kaks tüdrukut on siiani kadunud. Igastahes see lõpp oli väga segane ja piinab mind natuke siiani. Üldse oli seal kirjas, et iga aasta jääb Austraalias kadunud mingi 30 000 inimest (kui mul on õigesti meeles). Selle filmi nimi on muidu "Wolf Creek" kui keegi tahab vaadata.
     Tuli nüüd seekord üsna pikk jutt. Kahjuks pilte mul hetkel väga ei ole, kuid parandan selle vea millalgi ja teen linnas mõned pildid ja panen siis üles teile näitamiseks.


Päikest teile sinna:)))

Darwin

     Nii oleme nüüd kenast Darwinis. Sia sõit oli üsna tüütu (3 tundi ja 40 minutit). Kui mulle varem meeldis lennukiga sõita, siis enam mitte (tüütu ja pidevalt kõrvad lukus). Lennujaamas välja minnes tundsime kohe Darwini kuumust ja niiskust. Võtsime siis takso ja sõitsime Karli sõprade maja juurde. Pidime oma kottidega maja ees mõnda aega passima, kuna nad olid ise linna peal. Elavad nad ühes väga kaunis majas 6-ndal korrusel. Korterikaaslasteks on mingid teised eestlased. Nad pakkusid, et võime mõnda aega siin ööbida (üks öö kahepeale 30 dollarit, hostelis läheks mingi 50 või rohkem).
     Darwin on selline üsna pisike linn, kus kõik asjad on käeulatuses. Sellessuhtes on hea. Puudust tunnen ma juba ujumisest:(. Homme siis lähme linna peale asju ajama. Mul on vaja teha lõpuks endale pangakonto ja siis vaatame tööasju ka. Mul võib- olla on mingi töövärk olema, aga midagi kindlat pole ja sellepärast ma sellest praegu ei räägi.
     Korter kus me ööbime on lihtsalt mega luksuslik. Sellisest poleks osanud unistadagi:D

Õhtu Perthis...

       Neljapäeval siis sõitsime bussiga Perthi (sõit kestis 6 tundi). Läks üsna kiiresti ja bussis oli korralik konditsioneer ka, niiet ei olnud väga hullu. Kuskil poole tee peal oli pikem paus, kus sai WC-s käia, süüa osta ja lihtsalt end sirutada. Perthis bussist välja astudes oli tunne, et ma olen saunas. See oli jube. Või noh sellessuhtes, et farmis oli meil kogu aeg väga jahe (umbes 20 kraadi). Bussijaamas siis Karl helistas Raunole ja pidime temaga kokku saama. Selle jaoks pidime oma suurte kottidega kõndima kesklinna (umbes pool tundi). Ei olnud sellise kuumuse ja suurte kottidega meeldiv kõndimine, aga noh hakkama saime. Jalad muidugi siiani villis. Sinna jõudes nägime, et ka minu reisikaaslane Lii on seal koos Raunoga.. niiet seda meeldivam see kohtumine oli. Rääkisime siis juttu ja mõtlesime, et mida teha võiks. Mina ütlesin, et tahan ujuma, kuna Darwinis nagunii väga ei saa, sest siin ei ujuta, kuna on nii palju haisid jne. Nii, plaan paigas, et lähme ujuma. Siis Rauno ütles, et nad võiks Karliga õlle juua, Liil ei ole lube ja siis pidin mina autoga sõitma ja neil kaine juht olema. Algul ma küll natuke põdesin, aga ei olnud midagi hullu. Oli lihtsalt üsna harjumatu sellises liikluses sõita, aga sain hakkama. Ka kiirteel sõitsin.. polnud varem sõitnud ja üsna äge oli. Läksime siis Perthist rongi peale, sõitsime mõned peatused (me õnneks saime Karliga tasuta, sest meie bussipiletil oli kiri, et saame terve selle päeva tasuta rongiga ka sõita, kui selle pileti ette näitame) ja siis ootaski meid ühes rongijaamas Rauno auto. Käisime toidupoes ja hakkasime randa minema. Ohh see rand oli nii kena. oli küll õhtu ja polnud päiekst aga siiski. Vesi oli ka soe ja lained olid üsna suured. MÕNUS. Saime veel seal Ermo ja Henriga kokku (need poisid, kelle juures esimesel nädalal elasime). Nad lahkusid varem ja meie jäime sinna randa. Seal on sellied kõrgemad kohad, kus on muru.. istusime seal ja ajasime juttu, väga mõnus. Siis otsustasime, et lähme linna tagasi Kings Parki. See on selline kõrgem koht, kus avaneb vaade tervele linnale. Mu reaktsioon oli, et wowww.. see oli lihtsalt nii ilus!! Sealt edasi liikusime Rauno juurde. Jäime Karliga sinna ööseks ja Rauno viis meid järgmisel hommikul lennuki peale.

Lõpuks midagi muutub...

     Niii.... ma ei ole endast ammu märku andnud sellepärast, et midagi erilist ei ole juhtunud. Oleme ikka siin farmis, aga VIIMAST PÄEVA. Juba homme lahkume siit ja seetõttu olen ma nii õnnelik, sest see aeg oli siin jube. Keegi küll ei käskinud mul siin olla, aga Karl sai siin tööd teha veel mingil määral ja seetõttu ma nõustusin. Natuke küll kripeldab et juba nii kaua Austraalias olnud, aga ei ole midagi teinud, aga see selleks. Mul on siin aega töötada küll ja küll. Pärast eksamiperioodi kuluski ehk selline puhkus ära.

Kui mõelda, kas siin farmis on juhtunud midagi märkimisväärset, siis vist ei. Olen veel korra näinud känguru tee ääres, aga see oli nii korra, sest kimasime autoga mööda. Nad pidid ikka tõsiseks nuhtluseks olema autojuhtidele.. nagu meil Eestis kitsed. Karl nägi üks päev tööl olles ainult känguru poega.. nii armas, oleks tahtnud ka näha.

     Karli boss (nimi Jeff) on ikka üks naljakas mees. Tal on täiskasvanud lapsed, aga ei ela laste emaga koos. Tal on siin farmis mingi naine, keda ta nimetab enda hooldajaks. Naine koristab tal maja, teeb süüa jnejne. Mehe armastus on aga hoopis Ukrainas. Olevat selle naise leidnud kuskilt kataloogist, kus on naise pilt, vanus, rahvus jne. Mul küll endal ei õnnestunud taolist kataloogi näha, kuna boss viis need siit mingi aeg minema, et oma poegadele näidata. Varsti ta plaanib minna sellele naisele Ukrainasse külla, aga mitte veel, kuna ta külmuks seal ju hetkel ära:D:D Siin töötavad ka 2 tüdrukut, kellele boss oli öelnud, et ta tahaks sellest hooldajast lahti saada, kuna ta ei taha teda ja ta leiaks iga kell siia mingi uue noore seljakotireisija nagu me oleme. Olevat kunagi lolli peaga naise siia kutsunud ja enam lahti ei saa.

     Bossist veel nii palju, et olen rääkinud, et meil siin konnad. Bossil neid kodus TOAS üle 20. Need on lisaks koertele tal koduloomadeks. Tal on pandud neile tuppa jäätisekarpidest basseinid jne. Üks bassein pidi olema köögis söögilaual.

     Üks asi, mis mulle siin Austraalias veel väga meeldib on see, et poodides ja üldse igal pool on inimesed nii sõbralikud. Toidupoes käies müüja kohe tervitab ja küsib kuidas sul läheb. Naljakas on veel see, et müüjad seisavad püsti, neil on ees hunnik kilekotte. Nad piiksutavd kauba läbi ja panevad ise kohe kilekotti. Kilekott on tasuta. Ainus asi mis häirib, on see, et vahel panevad ainult ühe või paar asja ühte kilekotti ja siis lahkume poest väääga mitme kilekotiga.

    Nii ja lõpuks siis selleni, kuhu me siis homme siit lähme. Homme lähme bussiga Perthi, sinna kuhu maandus lennuk ja kus ma kõige esimesena viibisin. Öö oleme seal (ei tea veel kas hostelis või õues. Samas võiks väljas ka olla, hoiab raha kokku ja nagunii soe, aga eks näis) ja siis järgmine päev kell 10.30 läheb lennuk Darwinisse. See on linn täiesti Põhja- Austraalias. Kui ma veel Eestis olles oma kursaõele ütlesin, et ma never ei lähe Põhja-Austraaliasse, siis just nüüd ma sinna suundun. Naljakas. Aga et miks ma siis sinna minna ei taha. No esiteks sellepärast, et seal on väga teistsugune kliima. Iga päev on kuskil 40 kraadi või rohkem sooja, väga niiske jne. Teiseks, seal elavad kõige mürgisemad maod, hiiglaslikud ämblikud, seal on väga palju haisid ja krokodille (rohkem kui mujal). Aga mis seal ikka, eks ole näha kaua ma seal vastu pean. Kuid siiski, ma teadsin, mis mind siin Austraalias ees ootab ja ma pean hakkama saama. Põhjus, miks me sinna lähme on see, et meil on seal sõbrad ees ja kuu keskel tuleb veel Haapsalust 3 poissi. Seal pidi olema ka lihtsam tööd leida, aga no eks näis, kas see nii on.

     Hetkel ma vist väga ei oskagi rohkem kirjutada... Niiet järgmise korrani.

     PS! Vabandan kirjavigade pärast, aga kuna see ei ole mingi koolitöö ja hetkel ma koolis ei käi siis ehk on andeks antav:D Ma lihtsalt ei viitsi siin nii korralikult mõelda kuidas täpselt oleks õige neid sõnu ritta seada jne ning kirjutan ka kiiresti.

Meie praegusest elamisest ka siis mõned pildid...

                                                         Tulen siis mina ükspäev wc-st, ja mida ma näen - terve õu on lambaid täis. Siin farmis pidigi tavaline olema, et vahel on lehmad ja lambad niimoodi ümber maja.

                                                                    elutuba

                                                                         köök

                                                               Välisuksest avaneb selline vaatepilt.

                                                                              meie tuba

                                                                   dušinurk

                                                                    Maja väljast.

Üks kahtlane auk meie toa laes. Soojade ilmadega on hea, sealt tuleb tuult. Seal üleval elab palju hiiri, kes kogu ageg ringi jooksevad ja ilmselgelt mind sellega hirmutavad. Ja mul ei ole õrna aimugi, miks selline auk seal laes on.



Muidu on kõik ikka tore ja vinge, kuid oleks aeg muutusteks.....