Okeiii... nüüd on küll
kirjutamisest väga pikk aeg JÄLLE möödas ja rääkida on mul ka väga palju.
Viimati kirjutasin sellest, kui olime Emeraldis seal viinamarja farmis. Sealt
lahkusime reede päeval. Plaanisime suht hommikul ära minna, et saaks valges
võimalikult kaua sõita, aga siiski lahkusime kuskil lõuna paiku. Boss ütles
hommikul, et palgalehed saame alles õhtul. Läksime siis ühtede itaallastega ta
ukse taha, et meil ei ole aega oodata ja ilma nendeta me ei lahku (mine sa tea,
pärast äkki ei maksagi). Saime siis lehed kätte ja küsisime enda farmipäevi.
Boss ütles, et ta ei kirjuta midagi, kuna olime nii vähe, aga siis ta tütar
ütles, et kirjutab ikkagi. Olime umbes 12 päeva, aga kirjutas hoopis 20 päeva.
Niiet 68 veel vaja saada:D. Küsis veel, et kas keegi meist Perthi poole ei
lähe, et ta sugulane on seal ühes viinamarjafarmis see vahendaja, kes töölisi
otsib ja et seal parem tasu. Mõtlesime, et võtame igaksjuhuks numbri, kuigi
siis ei olnud küll plaani Perthi poole minna. Teekond kulges üsna hästi. No ühe
korra oleks tegelt kängurudele sisse pannud, kui Karl ei ole järsku karjuma
hakanud, et pidurda. Öösel magasime kuskil karavanide parklas ja hommikul
alustasime jälle teed Brisbane’i poole.
Brisbane jõudes oli ilm väga
ilus. Sõitsime päkkeri (hosteli) ette ja Karl ja Rauno läksid endale tube
võtma. Ma alguses mõtlesin, et ei võta, et elan Karli ja Raunoga ühes toas ja
ei maksa. Siiski hakkas südametunnistus piinama ja võtsin ka endale toa. See päkker oli väga äge. Baar, bassein, ilus
vaade linnale jne. Iga päev baaris üritused. Saime seal ka enda Kia maha
müüdud. Aega läks, aga lõpuks saime. Siis hakkasime mõtlema, et mida edasi.
Ühtegi tööd silmapiiril polnud ja mõtlesime, et lähme siis Perthi seda viinamarja tööd uuesti tegema, kuna tasu
tundus väga hea. Helistasime sellele naisele ja ta ütles, et saame küll seal
tööd. Broneerisime siis piletid ja ülejärgmine päev oligi minek. Lennusõit oli
väga tüütu. Mingi 5 tundi äkki.
Perthi jõudes tundsime, kui külm
ilm on. See oli õudne. Olime juba soojaga harjunud ja siis jälle külma. Jäime
ööseks lennujaama magama, kuna ei olnud mõtet keset ööd asjadega linna minna.
Magada oli väga külm.. Hommikul käisime kõik kuuma duši all lennujaamas ja võtsime
takso, et linna minna. Seal panime asjad ühte hoiukappi ja hakkasime linna peal
tsillima. Sõime ja tutvusime linnaga. No Karl ja Rauno tundsid seda linna, aga
mu jaoks oli täiesti võõras. Seal on ühed tasuta bussid, millega saab linna
peal tiirutada.. sõitsime ka siis nendega ringi. Vahepeal jäin täiesti tukkuma.
Hiljem siis läksime ühte päkkerisse ja võtsime endale toa. See ei olnud just
kõige parem, aga no ei olnud ka kallis ja mõtlesime, et no elame üle. Saime
kõik kolmekesi ühte neljasesse tuppa. Õhtul läksime ühtede Rauno sõprade juurde
istuma. Me Karliga lahkusime sealt natuke varem, kuna eelmise öö vähene uni
andis tunda. Rauno jäi sinna. Hommikul pidime kell 10 toast lahkuma. Karl läks
siis uurima, et äkki saame ikkagi samasse tuppa pikemaks jääda, aga siis öeldi
et tuba on broneeritud ja peame ruttu tegema ja asjadega välja minema. Parim
nali oli see, et Rauno oli ikka seal eelmise õhtu korteris ja ei vastanud
telefonile. Pakkisime siis tema asjad ka ruttu ja läksime välja. Me Karliga
võtsime endale uue toa, Rauno tegi seda hiljem, kui ka päkkerisse saabus. Sai
natuke noomida, et kell 10 kohal ei olnud, aga polnud hullu... sai ka uue toa
endale siiski.
Läksime siis kohe raamatukokku
internetti, et hakata autosid otsima. Otsingud ei läinud väga hästi. Küll olid
liiga kallid autod, siis liiga jamad oma hinna kohta jne. Olime juba üsna
masenduses. Raha hakkas ka otsa saama. Käisime üsna mitmeid vaatamas, kuid ei
midagi.Üks hetk siis leidsime ühe, leppisime naisega kokku, et kohe läheme seda
autot vaatama ja et ta hoiaks seda meile. Sõtsime rongiga mingi 45 minti, siis
jalutasime ja jõudimegi kohale. Nägime, et mingi naine ja mees juba vaatavad
seda autot. Mõtlesime siis juba et mida asja. See teine mees tegi proovisõitu.
Tuli autost välja ja ütles meile, et okei, vaadake ja otsustage, et teie olite
esimesed helistajad. Vaatasime mootorit ja asju ja siis Rauno küsis kas tohib
proovisõitu teha. Sel ajal kui kapotialust uurisime, rääkis see teine tahtja
müüjaga. Nii kuiRauno küsis kas tohime sõita, vastas see teine ostja, sorri,
see on juba tema auto, et ta just ostis selle. Passisime siis, et misasja, meie
ju olime enne... Olime nii viha täis, aga no mis ikka. Raiskasime lihtsalt oma
aega ja raha rongipileti jaoks. Ühel päeval siis lõpuks leidsime ühe auto (Mitsubishi
Magna 1995) No natuke tegi käivitades paha häält, aga mõtlesime, et ei ole
kõige hullem ja et meil on vaja hakata liikuma, muidu jääme veel tööst ka ilma.
Auto sai minu nimele (olen uhke autoomanik:D:D:D). Helistasime siis bossile, et
hakkame nüüd kohe sõitma, et kas ikka ootab meid veel. Ütles, et tegelikult
jõuavad Perthi lennujaama järgmisel hommikul kaks inimest, kes ka sinna tööle,
et äkki saame nad peale võtta. Mõtlesime, et no mis seal ikka. Ongi hea
hommikul sõitma hakata ja saame bossile äkki heasse kirja, et tema soovi
täidame. Oli nii tänulik meile. Järgmine päev siis lennujaamas ootasime huviga,
et kes need inimesed on. Arvasime, et mingid noored. Nende leidmine
lennujaamast võttis väga palju aega. Nägin siis eemalt, et Karl ühtedega räägib.
Läksin sinna ja mõtlesin endamisi, et need ei saa olla nemad. Nimelt olid mingi
vanemad inimesed, üsna tüsedad ja asju oli no niiiii palju. Teadsin kohe, et
nemad meile peale ei mahu. Ja ei mahtunudki. Võtsime mõned nende asjad ja
leppisime kokku, et nad tulevad järgmine päev bussiga. Ja sõit võis alata.
Kilomeetreid uude töökohta oli umbes 900. Kui Eestis tundus mulle Tartusse sõit
(240 km) nii pikk maa, siis nüüd see vist ei ole küll enam midagi. Tee möödus
suht hästi. Sõitsime kohe kohale (ei teinud magamispeatust). Mõned kängurud
ehmatasid meid aga polnud hullu. Pimedas nägime tee ääres kraavis ühte autot,
millel polnud numbrimärke. Siin tähendab see seda, et auto on lihtsalt jäetud
tee äärde ja et keegi seda enam ei taha. Poisid siis läksid uurima, et äkki
saaks sealt meie autosse korraliku maki ja oh imet.. saimegi. See auto oli juba
üsna tühjaks tehtud asjadest.
Kohale jõudsime mingi pärast 10
õhtul. Tahtsime juba varem bossile helistada ja teda teavitada, aga levi ei
olnud umbes 500 km:D. Kohale jõudes boss enam ei vastanud. Parkisime siis auto
ära ja jäime magama. Hommikul boss helistas ja vabandas ette ja taha, et ta ei
vastanud (olevat juba maganud). Ütles siis, et pärast lõunat helistab meile ja
saame minna sinna, kus elame hakkame.
Tutvusime siis linnaga ja sõitsime niisama ringi. Käisime ühes poes, kus
oli pisike kassipoeg. Müüja ütles, et see ongi selle poe kass. Poisid vaatasid
seal mingeid autoasju ja mina mängisin kassiga. Kahju oli lahkuda, sest olen ju
selline kassiarmastaja. Sinna poodi sattusin ühe korra veel ja siis müüja
mäletas mind ja tõi kohe kassi välja. Kell oli juba päris palju ja ikka ei
olnud helistanud. Karl siis helistas, et mis kell ja boss vastas et kell 5.
Saimegi siis ühe poe ees kokku ja järgnesime tema bussile. Elukohaks oli üks eramaja, kus elas ka üks
Tonga saare mees. Väga korralik maja. Algul mõtlesime, et kas siis töölised
elavadki sellises majas, aga tuli välja, et see Tonga mees üürib oma perega
seda maja. Elada saime sellepärast seal, et ta naine ja laps/lapsed olid hetkel
Perthis. Jama oli see, et meie toas oli ainult üks lahtikäiv diivan ja muud ei
midagi. Aga meid oli 3. Meie siis Karliga magasime voodis ja Rauno maas.
Lähipäevil ostis ta endale täispuhutava madratsi.
Õhtul siis niisama rääkisime
majaomanikuga juttu ja uurisime töö kohta. Ütles, et õhtul jõuavad veel kaks
inimest sinna (need samad, kelle me pidime lennujaamast peale võtma, aga kes ei
mahtunud). Tööle pidime järgmine päev kell 7 hommikul minema (boss tuleb igal
hommikul oma bussiga järgi ja pärast tööd toob koju tagasi). Ilmselgelt ei
läinud, sest selles farmis ei ole töökäärid farmi poolt (eelmises oli) ja
pidime ootama, kuni pood lahti tehakse. Tööle jõudsime umbes kell 9. Esmamulje
ei olnud kuigi hea. Kui eelmises farmis olid oksad ilma lehtedeta, siis siin
olid oksad paksult lehti täis. Siis saimegi aru, miks siin suurem tasu on. Tuju
kohe langes. Kõik oligi juba liiga hea, et olla tõsi. Tegime siis seal ja
kirusime, et kui nõme koht:D Asjaajamine siin farmis on üsna kummaline. On
töödejuhataja, kes ei tea asjadest midagi. Küsime palju mingi taime hind on kui
peame neid oksi ka välja tõmbama, ta vastab et ei tea midagi, et bossile
helistaksime. Üldse iga asja kohta ütleb, et helistage bossile (tere
töödejuhataja ikka küll). Teisel päeval kästi meil hakata oksi tirima välja.
Poisid siis tegid seda ja ma lõikusin oksi. Keegi ei öelnud, kuidas tegema
peab. Poisid tegid nii, nagu eelmises farmis. Mingi aeg tuli see töödejuhataja
ja küsis, et kes nii tegi. Poisid vastasid, et nemad ja töödejuhataj oli
vihane. Ütles, et nii ei tohi teha. Lahkus hetkeks ja siis tuli tagasi ja
rääkis bossiga. Boss olevat öelnud, et ta saadaks meid koju kui sitta tööd
teeme. Õnneks mees ütles, et saab aru, et meil on raha vaja ja ei saada meid
koju, aga et enam nii ei teeks (polekski teinud, kui keegi oleks öelnud, kuidas
tegema peab). Reedel oli kohe palgapäev. Siin farmis ei kanta palka
pangakontole, vaid antakse tsekk ja sellega lähed ise panka ja võtad raha
välja. Rauno küsis bossilt, et kas saame siin farmis oma farmipäevi ka ja boss
vastas et jah, kui oleme vähemalt 2 kuud. Uuris siis veel, et mis maalt pärit
oleme ja kui ütlesime, et eestlased, siis vastasm et tal ennegi siin eestlasi
olnud.
Laupäeval olid poisid ainult
natuke aega tööl. Ei viitsind lihtsalt kaua olla. Ma mõtlesin, et jään
kauemaks, et mis kodus ikka teha. Jäid ka teised töölised (Tonga saarelt pärit
poisid ja mehed ja siis Taiwani tüdrukud ja poisid). Leppisime Karli ja Raunoga kokku, et nad
tulevad mulle siis pärast autoga järgi. Töötasin seal rahus ja ei pannudki
tähele, et mingi aeg olid kõik teised lahkunud ja olin üksi sinna põllule
jäänud. Helistasin siis poistele, et nad mulle järgi tuleksid. Sel õhtul oli
bossi juures ka grillpidu. Läksime ka sinna. Oli üsna tore. Need Taiwani omad
tahtsid kõik hullusti meiega pilti teha. Küll koos, küll igaüks eraldi jne.
Bossi juurest edais läksime ühte kohalikku pubisse. Pubi oli üsna naljakas, aga
no väikse linna kohta käib kah.
Õhtud muidu meie elukohas
muutusid rahulikult. Rääkisime niisama majaomaniku ja nende Fiji kahe inimesega
juttu. Ühel õhtul käisime veel ühes kohalikus baaris. Ma olin juht. Äraminnes
olid pubi ees politseid. Mõtlesin, et lähen teist kaudu koju ja ei lähe neist
mööda. Ilmselglt tundus see tegu kahtlane politseile ja nii nad olidki mul
vilkuritega sabas. Küsisid lube ja et kas olen joonud. Ütlesin, et ei ole. Siis
tuli teine politsei, kellel oli see puhumistoru käes. Küsis ka, et kas olen
joonud. Kordasin, et ei ole. Vaatas siis mu silmi ja üles, et okei... head
reisi.
Meie majaomanik ütles, et selle
bossiga on nii, et ta töötab kahe farmi all. Niisiis tuli välja, et lähiajal on
sõit Geraldtoni (umbes 500 km Perthi poole). Tehakse seal tööd, siis jälle siia
tagasi jne. Eriti vaimustuses me sellest värgist ei olnud. Üks päev käisid need
Fiji 2 inimest linnapeal ja said mingi kontakti. Nimelt suvikõrvitsate
korjamine tunnitasuga. Pidi asuma kuskil selle linna lähedal. Helistasime siis
sinna ja leppisime kokku et laupäeval on sinna minek. Tingimus oli vaid see, et
see viinamarjaboss ei tohi seda teada saada, sest selles kandis need bossid
võitlevad tööliste pärast, kuna sellesse kanti ei taha keegi minna.
Lauäeval lahkusime kuskil
päevasel ajal. Helistasime enne sõitma hakkamist uuele bossile ja küsisime, et
kus kohas se ekoht täpselt asub. 120 km
Perthi poole. Sinna jõudes olime hämmastunud. Levi absoluutselt mitte, lähib
toidupood eelmises linnas ehk 120 km kaugel (levi sama kaugel). Selles kohas
oli ainult mingi tankla, kus saaks oma magusavajadust rahuldada. Selle farmis
oli ka 6 eestlast – 3 poissi ja 3 tüdrukut. Nendelt siis kuulsime jutte, kuidas
nii palju töölisi( ise imestasime, et ei pidanud ju palju olema, pidi ju mingi
võitlus nende pärast käima) ja et tööd ei jagu ja osad päevad on ainult mingi 3
tundi jne. Veel, et magamiskohti ei ole, et peame autos ööbima alguses või
telgis vm (keegi ei teadnud kui kaua). Sõitsime siis uuesti 120 km et minna
endale nädalasööki ostma. Karl ütles siis kohe, et tema läheb tagasi sinna
viinamarjadetööle, et see töövärk tundub kahtlane. Seda enam, et tal ei ole
vaja üldse farmi teha ei viitsi ta selises kohas passida, kus ei ole levi ega
midagi. Viisime ta siis eelmisesse majja tagasi ja leppisime kokku, et ta ütleb
bossile, et me läksime Raunoga ringi sõitma ja mingi aja pärast lähme neile järgi.
Raunoga natuke ootasime ja Karl helistas, et kui me kohe homme nendega koos ei
lähe, siis boss ei ootagi meid enam. Mõtlesime siis, et lähme vaatame seda
suvikõrvitsate tööd ja siis otsustame, mis edasi saab.
Kuna juhuslikult oli mõneks ööks
seal üks maja vaba, saime Raunoga selle öö siiski majas ööbida. Tööpäev algas hommikul kell 7. Mina siis
korjasin suvikõrvitsaid ja Rauno mingeid teisi asju. Mõlemad kasvavad maadligi,
niiet selg oli üsna pea valus. Esimese pausi ajal juba Rauno ütles, et tema tahab
minema. Ütles, et ta ei tulnud Austraaliasse sellepärast, et kuskil leviaugus
olla ja oma selga rikkuda. Ma ütlesin talle, et ma tahan ikka jääda ja ta
käskis mul veel hoolikalt mõelda. Enne lõunapausi läksin siiski Rauno juurde ja
ütlesin, et tulen ka ikkagi ära, et see kõik ei ole seda väärt. Käisime pesemas
ja lahkusime. Huvitav oli veel see, et kuna need bossid on konkurendid ja see
boss teadis, kus enne töötasime, siis nad uurisid, et palju seal tasu oli jne.
Kui neile vastasin jäi neil suu lahti, kuna nende farmis tegeletakse ka veel
viinamarjadega ja neil palju suurem tasu.
Võtsime siis ette tee Geraldtoni
poole. 450 km kuskil ja levi ei olnud peaaegu terve tee. Siiskui levi tuli
helistasime Karlile, et kus nad täpselt on ja et tuleme ka ikka sinna. Ta oli
päris õnnelik. Esimene peatus oli ühes karavanpargis, kus polnud ühtegi vaba
kohta. Siis sõitsime kõik koos järgmisesse, kus saime ühe maja. Boss ütles, et
ühe öö peame kõik mingi 15-kesi magama ühes majas. Terve põrand oli inimesi
täis. Ühesõnaga oli bossil kõik organiseerimata. Järgmisel päeval saime ka
teise maja ja siis jagunesime kahte majja.
Elu siin on üsna kohutav. Need
Tonga inimesed on nii räpased ja ei pese enda nõusid. Öösiti norskavad,
krooksuvad pidevalt jne. Neil on üks suur pott kaasas, mis üks päev on neil
toidupott, järgmisel päeval prügikast..AUSALT!!! Söövad ainult kiirnuudleid
jne. Töö on siin ikka sama, no väiksed erinevused on, aga põhimõte sama. Hind
on natuke kõrgem. Tööpõld asub umbes 45 minuti autosõidu kaugusel. Linn asub
meie karavanpargist 12 km kaugusel. Karavanpargist mingi 5 min jalutamise
kaugusel asub ookean.. Niii mõnus!!!
Ükspäev põllul rääkisin selle
kõige suurema bossiga (farmeriga) juttu. Rääkis, et tal enne ka siin eestlased
töötand ja et varsti tulevad ka kaks eesti tüdrukut ta juurde tööle. Oli üsna
tore mees. Raske oli taga aint rääkida,kuna ta on üsna vana ja ei kuule hästi.
Mõned päevad saime siin tööd teha
ja siis tuli tööseisak:D Olid mingid traadid katki või mina ei tea. Algul öeldi, et paar päeva, lõpuks passisime
nädala ja ühe päeva. No see aeg oli niiii igav. Pole raha ka nii laialt käes,
et saaks kuskile minna ringi sõitma. Oleme siis niisama käind rannas istumas jalgadega
vees passinud(ujumiseks vesi natuke liiga külm) ja siis linnas tiirutanud.
Ilmad on üsna kenad olnud, vahel harva ainult sajab vihma.
Need Fiji naine ja mees on
sellised, kes meist kolmest hoolivad nagu oma lastest. Hullult muretsevad meie
pärast ja otsivad meile uut tööd:D Ütlesid lausa, et kui Fijile lähme, saame
seal viie törni hotellis tasuta elada, kuna nende tütar töötab seal. Nad
pakuvad meile kogu aeg süüa ka.
Üks päev rääkisime ühe selle
Tonga poisiga juttu. Ja mis tuli välja.
Nad peavad põhimõtteliselt kogu palga saatma oma kodustele. Ainult mingi
100 dollarit võivad endale jätta. See poiss näiteks saadab kogu raha koju
selleks, et ta õde saaks Fijil ülikoolis õppida. Päris kurb mis.. Sellepärast
neil endal kunagi söögiraha ei olegi ja sellepärast nad kogu aeg Karlilt ja
Raunolt suitsu tahavad saada. See suitsu küsimine muutub juba üsna tüütuks ja
vahel nad iseg iei küsi vaid võtavad ise. Nagu suitsu, nii võtavad nad mu
arvutit ka ise.. See ei meeldi mulle kohe üldse ja selle ütlesin ka välja
neile. Boss tegelt toob neile vahel mingeid nuudleid või asju. Peaaegu alati on
need asjad vanaks läinud. Või noh.. parim enne on möödas.:D On ikka boss. Mingi
4 Tonga inimest on kogu selle jama pärast ära läinud siit.
Üks päev see Fiji mees võttis
bossi ette ja hakkas taga rääkima. Esiteks sellepärast, et boss oli ühele
töölisele öelnud, et nad oma naisega võivad meie majja kolida, sest nagunii
käivad kogu aeg meie majas. Tegelt on kokku käinud võib-olla mingi 3-5 korda.
EI tea, miks see nii suur probleem on. Oleme kõik ju ühed töölised ja miks ei
või nagu omavahel suhelda. Ja see oleks siis tähendanud seda, et me peaksime
siis mingi 10kesi elama ja nemad oma majas mingi 4kesi (maksame ikka kõik sama
palju). Nad otsustasid üldse lahkuda,aga bossile ei öelnud midagi. Tahtsid, et
ma nad linna viiks ja kui boss küsib midagi, ütleksin, et viisin nad bussijaama
ja ei tea, kuhu nad läksid. Tegelt viisin nad mingite nende sõprade juurde.
Mind kutsuti sinna lõunasöögile ka. Nõustusin, kuna küht oli nagunii üsna tühi.
Oli üsna huvitav, kuna söögid olid väga teistsugused kui meil. Või noh oli
riisi, kana, kala jne... aga kõik tehtud mingite nende maitseainetega jne. Väga
mõnus oli.
Varsti minnakse siit eelmisesse
linna vist tagasi ja tehakse seal natuke tööd ja siis tullaks jälle siia
tagasi. Ka meie plaanime ära minna, kui on võimalus, aga hetkel midagi silmapiiril pole ja seetõttu peame
siin olema veel edasi. Aga otsingud käivad!
Hetkel vist ongi kõik....Eks ma
üritan mingi aeg endast jälle märku anda ja ei ole enam kaugel see aeg, kui ma
juba kodus olen!:)))
