Farmielu

Okeiii... nüüd on küll kirjutamisest väga pikk aeg JÄLLE möödas ja rääkida on mul ka väga palju. Viimati kirjutasin sellest, kui olime Emeraldis seal viinamarja farmis. Sealt lahkusime reede päeval. Plaanisime suht hommikul ära minna, et saaks valges võimalikult kaua sõita, aga siiski lahkusime kuskil lõuna paiku. Boss ütles hommikul, et palgalehed saame alles õhtul. Läksime siis ühtede itaallastega ta ukse taha, et meil ei ole aega oodata ja ilma nendeta me ei lahku (mine sa tea, pärast äkki ei maksagi). Saime siis lehed kätte ja küsisime enda farmipäevi. Boss ütles, et ta ei kirjuta midagi, kuna olime nii vähe, aga siis ta tütar ütles, et kirjutab ikkagi. Olime umbes 12 päeva, aga kirjutas hoopis 20 päeva. Niiet 68 veel vaja saada:D. Küsis veel, et kas keegi meist Perthi poole ei lähe, et ta sugulane on seal ühes viinamarjafarmis see vahendaja, kes töölisi otsib ja et seal parem tasu. Mõtlesime, et võtame igaksjuhuks numbri, kuigi siis ei olnud küll plaani Perthi poole minna. Teekond kulges üsna hästi. No ühe korra oleks tegelt kängurudele sisse pannud, kui Karl ei ole järsku karjuma hakanud, et pidurda. Öösel magasime kuskil karavanide parklas ja hommikul alustasime jälle teed Brisbane’i poole.

Brisbane jõudes oli ilm väga ilus. Sõitsime päkkeri (hosteli) ette ja Karl ja Rauno läksid endale tube võtma. Ma alguses mõtlesin, et ei võta, et elan Karli ja Raunoga ühes toas ja ei maksa. Siiski hakkas südametunnistus piinama ja võtsin ka endale toa.  See päkker oli väga äge. Baar, bassein, ilus vaade linnale jne. Iga päev baaris üritused. Saime seal ka enda Kia maha müüdud. Aega läks, aga lõpuks saime. Siis hakkasime mõtlema, et mida edasi. Ühtegi tööd silmapiiril polnud ja mõtlesime, et lähme siis Perthi  seda viinamarja tööd uuesti tegema, kuna tasu tundus väga hea. Helistasime sellele naisele ja ta ütles, et saame küll seal tööd. Broneerisime siis piletid ja ülejärgmine päev oligi minek. Lennusõit oli väga tüütu. Mingi 5 tundi äkki.

Perthi jõudes tundsime, kui külm ilm on. See oli õudne. Olime juba soojaga harjunud ja siis jälle külma. Jäime ööseks lennujaama magama, kuna ei olnud mõtet keset ööd asjadega linna minna. Magada oli väga külm.. Hommikul käisime kõik kuuma duši all lennujaamas ja võtsime takso, et linna minna. Seal panime asjad ühte hoiukappi ja hakkasime linna peal tsillima. Sõime ja tutvusime linnaga. No Karl ja Rauno tundsid seda linna, aga mu jaoks oli täiesti võõras. Seal on ühed tasuta bussid, millega saab linna peal tiirutada.. sõitsime ka siis nendega ringi. Vahepeal jäin täiesti tukkuma. Hiljem siis läksime ühte päkkerisse ja võtsime endale toa. See ei olnud just kõige parem, aga no ei olnud ka kallis ja mõtlesime, et no elame üle. Saime kõik kolmekesi ühte neljasesse tuppa. Õhtul läksime ühtede Rauno sõprade juurde istuma. Me Karliga lahkusime sealt natuke varem, kuna eelmise öö vähene uni andis tunda. Rauno jäi sinna. Hommikul pidime kell 10 toast lahkuma. Karl läks siis uurima, et äkki saame ikkagi samasse tuppa pikemaks jääda, aga siis öeldi et tuba on broneeritud ja peame ruttu tegema ja asjadega välja minema. Parim nali oli see, et Rauno oli ikka seal eelmise õhtu korteris ja ei vastanud telefonile. Pakkisime siis tema asjad ka ruttu ja läksime välja. Me Karliga võtsime endale uue toa, Rauno tegi seda hiljem, kui ka päkkerisse saabus. Sai natuke noomida, et kell 10 kohal ei olnud, aga polnud hullu... sai ka uue toa endale siiski.

Läksime siis kohe raamatukokku internetti, et hakata autosid otsima. Otsingud ei läinud väga hästi. Küll olid liiga kallid autod, siis liiga jamad oma hinna kohta jne. Olime juba üsna masenduses. Raha hakkas ka otsa saama. Käisime üsna mitmeid vaatamas, kuid ei midagi.Üks hetk siis leidsime ühe, leppisime naisega kokku, et kohe läheme seda autot vaatama ja et ta hoiaks seda meile. Sõtsime rongiga mingi 45 minti, siis jalutasime ja jõudimegi kohale. Nägime, et mingi naine ja mees juba vaatavad seda autot. Mõtlesime siis juba et mida asja. See teine mees tegi proovisõitu. Tuli autost välja ja ütles meile, et okei, vaadake ja otsustage, et teie olite esimesed helistajad. Vaatasime mootorit ja asju ja siis Rauno küsis kas tohib proovisõitu teha. Sel ajal kui kapotialust uurisime, rääkis see teine tahtja müüjaga. Nii kuiRauno küsis kas tohime sõita, vastas see teine ostja, sorri, see on juba tema auto, et ta just ostis selle. Passisime siis, et misasja, meie ju olime enne... Olime nii viha täis, aga no mis ikka. Raiskasime lihtsalt oma aega ja raha rongipileti jaoks. Ühel päeval siis lõpuks leidsime ühe auto (Mitsubishi Magna 1995) No natuke tegi käivitades paha häält, aga mõtlesime, et ei ole kõige hullem ja et meil on vaja hakata liikuma, muidu jääme veel tööst ka ilma. Auto sai minu nimele (olen uhke autoomanik:D:D:D). Helistasime siis bossile, et hakkame nüüd kohe sõitma, et kas ikka ootab meid veel. Ütles, et tegelikult jõuavad Perthi lennujaama järgmisel hommikul kaks inimest, kes ka sinna tööle, et äkki saame nad peale võtta. Mõtlesime, et no mis seal ikka. Ongi hea hommikul sõitma hakata ja saame bossile äkki heasse kirja, et tema soovi täidame. Oli nii tänulik meile. Järgmine päev siis lennujaamas ootasime huviga, et kes need inimesed on. Arvasime, et mingid noored. Nende leidmine lennujaamast võttis väga palju aega. Nägin siis eemalt, et Karl ühtedega räägib. Läksin sinna ja mõtlesin endamisi, et need ei saa olla nemad. Nimelt olid mingi vanemad inimesed, üsna tüsedad ja asju oli no niiiii palju. Teadsin kohe, et nemad meile peale ei mahu. Ja ei mahtunudki. Võtsime mõned nende asjad ja leppisime kokku, et nad tulevad järgmine päev bussiga. Ja sõit võis alata. Kilomeetreid uude töökohta oli umbes 900. Kui Eestis tundus mulle Tartusse sõit (240 km) nii pikk maa, siis nüüd see vist ei ole küll enam midagi. Tee möödus suht hästi. Sõitsime kohe kohale (ei teinud magamispeatust). Mõned kängurud ehmatasid meid aga polnud hullu. Pimedas nägime tee ääres kraavis ühte autot, millel polnud numbrimärke. Siin tähendab see seda, et auto on lihtsalt jäetud tee äärde ja et keegi seda enam ei taha. Poisid siis läksid uurima, et äkki saaks sealt meie autosse korraliku maki ja oh imet.. saimegi. See auto oli juba üsna tühjaks tehtud asjadest.

Kohale jõudsime mingi pärast 10 õhtul. Tahtsime juba varem bossile helistada ja teda teavitada, aga levi ei olnud umbes 500 km:D. Kohale jõudes boss enam ei vastanud. Parkisime siis auto ära ja jäime magama. Hommikul boss helistas ja vabandas ette ja taha, et ta ei vastanud (olevat juba maganud). Ütles siis, et pärast lõunat helistab meile ja saame minna sinna, kus elame hakkame.  Tutvusime siis linnaga ja sõitsime niisama ringi. Käisime ühes poes, kus oli pisike kassipoeg. Müüja ütles, et see ongi selle poe kass. Poisid vaatasid seal mingeid autoasju ja mina mängisin kassiga. Kahju oli lahkuda, sest olen ju selline kassiarmastaja. Sinna poodi sattusin ühe korra veel ja siis müüja mäletas mind ja tõi kohe kassi välja. Kell oli juba päris palju ja ikka ei olnud helistanud. Karl siis helistas, et mis kell ja boss vastas et kell 5. Saimegi siis ühe poe ees kokku ja järgnesime tema bussile.  Elukohaks oli üks eramaja, kus elas ka üks Tonga saare mees. Väga korralik maja. Algul mõtlesime, et kas siis töölised elavadki sellises majas, aga tuli välja, et see Tonga mees üürib oma perega seda maja. Elada saime sellepärast seal, et ta naine ja laps/lapsed olid hetkel Perthis. Jama oli see, et meie toas oli ainult üks lahtikäiv diivan ja muud ei midagi. Aga meid oli 3. Meie siis Karliga magasime voodis ja Rauno maas. Lähipäevil ostis ta endale täispuhutava madratsi.

Õhtul siis niisama rääkisime majaomanikuga juttu ja uurisime töö kohta. Ütles, et õhtul jõuavad veel kaks inimest sinna (need samad, kelle me pidime lennujaamast peale võtma, aga kes ei mahtunud). Tööle pidime järgmine päev kell 7 hommikul minema (boss tuleb igal hommikul oma bussiga järgi ja pärast tööd toob koju tagasi). Ilmselgelt ei läinud, sest selles farmis ei ole töökäärid farmi poolt (eelmises oli) ja pidime ootama, kuni pood lahti tehakse. Tööle jõudsime umbes kell 9. Esmamulje ei olnud kuigi hea. Kui eelmises farmis olid oksad ilma lehtedeta, siis siin olid oksad paksult lehti täis. Siis saimegi aru, miks siin suurem tasu on. Tuju kohe langes. Kõik oligi juba liiga hea, et olla tõsi. Tegime siis seal ja kirusime, et kui nõme koht:D Asjaajamine siin farmis on üsna kummaline. On töödejuhataja, kes ei tea asjadest midagi. Küsime palju mingi taime hind on kui peame neid oksi ka välja tõmbama, ta vastab et ei tea midagi, et bossile helistaksime. Üldse iga asja kohta ütleb, et helistage bossile (tere töödejuhataja ikka küll). Teisel päeval kästi meil hakata oksi tirima välja. Poisid siis tegid seda ja ma lõikusin oksi. Keegi ei öelnud, kuidas tegema peab. Poisid tegid nii, nagu eelmises farmis. Mingi aeg tuli see töödejuhataja ja küsis, et kes nii tegi. Poisid vastasid, et nemad ja töödejuhataj oli vihane. Ütles, et nii ei tohi teha. Lahkus hetkeks ja siis tuli tagasi ja rääkis bossiga. Boss olevat öelnud, et ta saadaks meid koju kui sitta tööd teeme. Õnneks mees ütles, et saab aru, et meil on raha vaja ja ei saada meid koju, aga et enam nii ei teeks (polekski teinud, kui keegi oleks öelnud, kuidas tegema peab). Reedel oli kohe palgapäev. Siin farmis ei kanta palka pangakontole, vaid antakse tsekk ja sellega lähed ise panka ja võtad raha välja. Rauno küsis bossilt, et kas saame siin farmis oma farmipäevi ka ja boss vastas et jah, kui oleme vähemalt 2 kuud. Uuris siis veel, et mis maalt pärit oleme ja kui ütlesime, et eestlased, siis vastasm et tal ennegi siin eestlasi olnud.

Laupäeval olid poisid ainult natuke aega tööl. Ei viitsind lihtsalt kaua olla. Ma mõtlesin, et jään kauemaks, et mis kodus ikka teha. Jäid ka teised töölised (Tonga saarelt pärit poisid ja mehed ja siis Taiwani tüdrukud ja poisid).  Leppisime Karli ja Raunoga kokku, et nad tulevad mulle siis pärast autoga järgi. Töötasin seal rahus ja ei pannudki tähele, et mingi aeg olid kõik teised lahkunud ja olin üksi sinna põllule jäänud. Helistasin siis poistele, et nad mulle järgi tuleksid. Sel õhtul oli bossi juures ka grillpidu. Läksime ka sinna. Oli üsna tore. Need Taiwani omad tahtsid kõik hullusti meiega pilti teha. Küll koos, küll igaüks eraldi jne. Bossi juurest edais läksime ühte kohalikku pubisse. Pubi oli üsna naljakas, aga no väikse linna kohta käib kah.

Õhtud muidu meie elukohas muutusid rahulikult. Rääkisime niisama majaomaniku ja nende Fiji kahe inimesega juttu. Ühel õhtul käisime veel ühes kohalikus baaris. Ma olin juht. Äraminnes olid pubi ees politseid. Mõtlesin, et lähen teist kaudu koju ja ei lähe neist mööda. Ilmselglt tundus see tegu kahtlane politseile ja nii nad olidki mul vilkuritega sabas. Küsisid lube ja et kas olen joonud. Ütlesin, et ei ole. Siis tuli teine politsei, kellel oli see puhumistoru käes. Küsis ka, et kas olen joonud. Kordasin, et ei ole. Vaatas siis mu silmi ja üles, et okei... head reisi.

Meie majaomanik ütles, et selle bossiga on nii, et ta töötab kahe farmi all. Niisiis tuli välja, et lähiajal on sõit Geraldtoni (umbes 500 km Perthi poole). Tehakse seal tööd, siis jälle siia tagasi jne. Eriti vaimustuses me sellest värgist ei olnud. Üks päev käisid need Fiji 2 inimest linnapeal ja said mingi kontakti. Nimelt suvikõrvitsate korjamine tunnitasuga. Pidi asuma kuskil selle linna lähedal. Helistasime siis sinna ja leppisime kokku et laupäeval on sinna minek. Tingimus oli vaid see, et see viinamarjaboss ei tohi seda teada saada, sest selles kandis need bossid võitlevad tööliste pärast, kuna sellesse kanti ei taha keegi minna.

Lauäeval lahkusime kuskil päevasel ajal. Helistasime enne sõitma hakkamist uuele bossile ja küsisime, et kus kohas se ekoht täpselt asub.  120 km Perthi poole. Sinna jõudes olime hämmastunud. Levi absoluutselt mitte, lähib toidupood eelmises linnas ehk 120 km kaugel (levi sama kaugel). Selles kohas oli ainult mingi tankla, kus saaks oma magusavajadust rahuldada. Selle farmis oli ka 6 eestlast – 3 poissi ja 3 tüdrukut. Nendelt siis kuulsime jutte, kuidas nii palju töölisi( ise imestasime, et ei pidanud ju palju olema, pidi ju mingi võitlus nende pärast käima) ja et tööd ei jagu ja osad päevad on ainult mingi 3 tundi jne. Veel, et magamiskohti ei ole, et peame autos ööbima alguses või telgis vm (keegi ei teadnud kui kaua). Sõitsime siis uuesti 120 km et minna endale nädalasööki ostma. Karl ütles siis kohe, et tema läheb tagasi sinna viinamarjadetööle, et see töövärk tundub kahtlane. Seda enam, et tal ei ole vaja üldse farmi teha ei viitsi ta selises kohas passida, kus ei ole levi ega midagi. Viisime ta siis eelmisesse majja tagasi ja leppisime kokku, et ta ütleb bossile, et me läksime Raunoga ringi sõitma ja mingi aja pärast lähme neile järgi. Raunoga natuke ootasime ja Karl helistas, et kui me kohe homme nendega koos ei lähe, siis boss ei ootagi meid enam. Mõtlesime siis, et lähme vaatame seda suvikõrvitsate tööd ja siis otsustame, mis edasi saab.

Kuna juhuslikult oli mõneks ööks seal üks maja vaba, saime Raunoga selle öö siiski majas ööbida.  Tööpäev algas hommikul kell 7. Mina siis korjasin suvikõrvitsaid ja Rauno mingeid teisi asju. Mõlemad kasvavad maadligi, niiet selg oli üsna pea valus. Esimese pausi ajal juba Rauno ütles, et tema tahab minema. Ütles, et ta ei tulnud Austraaliasse sellepärast, et kuskil leviaugus olla ja oma selga rikkuda. Ma ütlesin talle, et ma tahan ikka jääda ja ta käskis mul veel hoolikalt mõelda. Enne lõunapausi läksin siiski Rauno juurde ja ütlesin, et tulen ka ikkagi ära, et see kõik ei ole seda väärt. Käisime pesemas ja lahkusime. Huvitav oli veel see, et kuna need bossid on konkurendid ja see boss teadis, kus enne töötasime, siis nad uurisid, et palju seal tasu oli jne. Kui neile vastasin jäi neil suu lahti, kuna nende farmis tegeletakse ka veel viinamarjadega ja neil palju suurem tasu.

Võtsime siis ette tee Geraldtoni poole. 450 km kuskil ja levi ei olnud peaaegu terve tee. Siiskui levi tuli helistasime Karlile, et kus nad täpselt on ja et tuleme ka ikka sinna. Ta oli päris õnnelik. Esimene peatus oli ühes karavanpargis, kus polnud ühtegi vaba kohta. Siis sõitsime kõik koos järgmisesse, kus saime ühe maja. Boss ütles, et ühe öö peame kõik mingi 15-kesi magama ühes majas. Terve põrand oli inimesi täis. Ühesõnaga oli bossil kõik organiseerimata. Järgmisel päeval saime ka teise maja ja siis jagunesime kahte majja.

Elu siin on üsna kohutav. Need Tonga inimesed on nii räpased ja ei pese enda nõusid. Öösiti norskavad, krooksuvad pidevalt jne. Neil on üks suur pott kaasas, mis üks päev on neil toidupott, järgmisel päeval prügikast..AUSALT!!! Söövad ainult kiirnuudleid jne. Töö on siin ikka sama, no väiksed erinevused on, aga põhimõte sama. Hind on natuke kõrgem. Tööpõld asub umbes 45 minuti autosõidu kaugusel. Linn asub meie karavanpargist 12 km kaugusel. Karavanpargist mingi 5 min jalutamise kaugusel asub ookean.. Niii mõnus!!!

Ükspäev põllul rääkisin selle kõige suurema bossiga (farmeriga) juttu. Rääkis, et tal enne ka siin eestlased töötand ja et varsti tulevad ka kaks eesti tüdrukut ta juurde tööle. Oli üsna tore mees. Raske oli taga aint rääkida,kuna ta on üsna vana ja ei kuule hästi.

Mõned päevad saime siin tööd teha ja siis tuli tööseisak:D Olid mingid traadid katki või mina ei tea.  Algul öeldi, et paar päeva, lõpuks passisime nädala ja ühe päeva. No see aeg oli niiii igav. Pole raha ka nii laialt käes, et saaks kuskile minna ringi sõitma. Oleme siis niisama käind rannas istumas jalgadega vees passinud(ujumiseks vesi natuke liiga külm) ja siis linnas tiirutanud. Ilmad on üsna kenad olnud, vahel harva ainult sajab vihma.

Need Fiji naine ja mees on sellised, kes meist kolmest hoolivad nagu oma lastest. Hullult muretsevad meie pärast ja otsivad meile uut tööd:D Ütlesid lausa, et kui Fijile lähme, saame seal viie törni hotellis tasuta elada, kuna nende tütar töötab seal. Nad pakuvad meile kogu aeg süüa ka.

Üks päev rääkisime ühe selle Tonga poisiga juttu. Ja mis tuli välja.  Nad peavad põhimõtteliselt kogu palga saatma oma kodustele. Ainult mingi 100 dollarit võivad endale jätta. See poiss näiteks saadab kogu raha koju selleks, et ta õde saaks Fijil ülikoolis õppida. Päris kurb mis.. Sellepärast neil endal kunagi söögiraha ei olegi ja sellepärast nad kogu aeg Karlilt ja Raunolt suitsu tahavad saada. See suitsu küsimine muutub juba üsna tüütuks ja vahel nad iseg iei küsi vaid võtavad ise. Nagu suitsu, nii võtavad nad mu arvutit ka ise.. See ei meeldi mulle kohe üldse ja selle ütlesin ka välja neile. Boss tegelt toob neile vahel mingeid nuudleid või asju. Peaaegu alati on need asjad vanaks läinud. Või noh.. parim enne on möödas.:D On ikka boss. Mingi 4 Tonga inimest on kogu selle jama pärast ära läinud siit.

Üks päev see Fiji mees võttis bossi ette ja hakkas taga rääkima. Esiteks sellepärast, et boss oli ühele töölisele öelnud, et nad oma naisega võivad meie majja kolida, sest nagunii käivad kogu aeg meie majas. Tegelt on kokku käinud võib-olla mingi 3-5 korda. EI tea, miks see nii suur probleem on. Oleme kõik ju ühed töölised ja miks ei või nagu omavahel suhelda. Ja see oleks siis tähendanud seda, et me peaksime siis mingi 10kesi elama ja nemad oma majas mingi 4kesi (maksame ikka kõik sama palju). Nad otsustasid üldse lahkuda,aga bossile ei öelnud midagi. Tahtsid, et ma nad linna viiks ja kui boss küsib midagi, ütleksin, et viisin nad bussijaama ja ei tea, kuhu nad läksid. Tegelt viisin nad mingite nende sõprade juurde. Mind kutsuti sinna lõunasöögile ka. Nõustusin, kuna küht oli nagunii üsna tühi. Oli üsna huvitav, kuna söögid olid väga teistsugused kui meil. Või noh oli riisi, kana, kala jne... aga kõik tehtud mingite nende maitseainetega jne. Väga mõnus oli.

Varsti minnakse siit eelmisesse linna vist tagasi ja tehakse seal natuke tööd ja siis tullaks jälle siia tagasi. Ka meie plaanime ära minna, kui on võimalus, aga hetkel  midagi silmapiiril pole ja seetõttu peame siin olema veel edasi. Aga otsingud käivad!

Hetkel vist ongi kõik....Eks ma üritan mingi aeg endast jälle märku anda ja ei ole enam kaugel see aeg, kui ma juba kodus olen!:)))

                                                                         Siin siis kujutatud minu läbitud vahemaad

                                                                            meie armas auto

                                                                                 Maja Carnarvonis

                                                                                Meie armsad Fijikad

                                                                      Korralik tööinimene. Siuke muri:D

                                                                            Grillpidu bossi juures. Boss see minu kõrval.