nüüd siis pildid...

                                                                        Hamster

                                                                      hamster:D

                                                                    tööl

                                                                      tööl

                                                                   Söögipaus

                                                                        Meie kaunis Kia Rio:D

                                                                 Sellised kaunid kohad olid meil tee peal.

                                                           

Seiklused

Tere taas!

 Rääkida on seekord oii kui palju.

     Esiteks siis peale viimast postitust esmaspäeval teatas Melbsis boss, et me kõik peame töölt lahkuma kuna tööd ei ole palju. Jääda saavad aint need, kes on täiskohaga ehk siis kaks austraallast. Öeldi, et hakkaksime uut tööd otsima, kuna reedel on meie viimane päev. Boss tegelt teadis seda juba eelmise nädala reedel, aga ei tahtnud meile seda siis öelda, kuna käisime ju pitsat söömas ja see oleks meie õhtu ära rikkunud. Tal oli seda öelda üsna vastik, sest ta on ise ka selline seljakotireisija olnud nagu meie ja teab, et tööotsimine ei ole nii lihtne. Leppisime siis olukorraga, et mis siis ikka. Selline see elu on. Teisipäeval tööleminnes ootas meid ees suur töö ja kästi tööle kauemaks jääda. No muidugi küsiti , kas oleme nõus jääma. Me siis ütlesime, et ikka. Mõtlesime, et saab natuke lisaraha, aga kahjuks meile nende tundide eest ei makstud. Kariniga veel mõtlesime, et naljakas küll... esmaspäeval ütlevad et peame lahkuma, et ei ole tööd ja teisipäeval peame kauemaks jääma kuna on nii palju tööd.

     Sellel samal teisipäeval lahkusid Karl ja Rauno Melbournest Brisbane’i. Üks päris suur linn Melbsist üleval pool. Ma pidin neile alguses alles kuu aja pärast järgi minema, aga kuna töölt tulid sellised uudised, siis pidin oma plaanid ruttu ümber tegema. Ostsin siis ka endale reedeks lennupileti Brissi. Kahjuks sain üsna kalli, kuna kõik odavad olid otsas.. no mis seal ikka siis. Ostma pidin.

Reedel oli siis minek. Kohvripakkimisega sai ikka nalja. Mul nii palju asju, et osad viskasin lihtsalt minema, osad jätsin hetkel Karini kätte, 2 kilekotitäit andsin juba varem Karli kätte ja ikka ei mahtunud asjad ära. Kahjuks läks ka kotilukk natuke katki, aga õnneks sain hakkama.  Närvid olid ikka täitsa püsti. Niigi oli mul üsna kiire ka. Sõitsin siis rongiga kesklinna, kus ootas mind Karin. Saatis mind bussile. Nimelt läheb kesklinnast lennujaama buss. Ostsin siis pileti ja läksin bussile. Sõitsin sinna lennujaama, kus ma maandusin, kui Darwnist tulin. Hakkasin Jet Stari check-ini otsima ja läksin küsima, et kas saab juba teha. Küsiti et kuhu reisin. Vastasin et Brisbane ja siis öeldi, et täna ei lähe sealt ühtegi lendu Brisbane’i ja et ilmselt olen vales lennujaamas.  Uurisin siis kohe, et kus siis teine lennujaam on ja siis öeldi mulle, et autoga sõidab sinna tund aega ja et ma ei jõua nagunii, kuna check-in pannakse selleks ajaks kinni. Mul hakkasid pisarad jooksma. Mõtlesin, et kuidas selline asi saab muga juhtuda ja kuidas ma olin nii loll ja ei vaadanud milline lennujaam on. (Karin veel hiljem ütles, et ta mõtles, etküsib mult millisest lennujaamast lennuk läheb, aga ta mõtles siis et ei hakka ikka küsima, et ju ma tean. ) Helistasin siis Karlile ja ta ütles, et ma vaataks kas väljas on mõni takso ja küsiksin taksojuhilt kaua sinna sõidab. Taksojuht ütles ka et mingi tund aega aga et võib-olla saab kiirem. Läksin siis peale ja hakkasime kihutama. Sõna otseses mõttes kihutasime. Samal ajal olin Karliga ühenduses. Tema helistas sinna lennufirmasse ja uuris mis kell check-in suletakse. See kõik oli täielik minutite mäng. Kohale jõudes taksojuht ütles, et jookse sisse ma tulen su kotiga järgi. Jõudsin õnneks. Taksoarve läks lisaks piletile veel 107 dollarit, aga peaasi oli see, et JÕUDSIN. Lennujaamas küsiti, et kuidas mul läheb, et mul nägu nii punane ja meik nii laiali. Rääkisin siis loo ära ja öeldi, et ah ei oleks pidanud kiirutstama, et lend hilineb nagunii. Oleks siis Karlile ka keegi seda telefonis öelnud, aga ei. Ühesõnaga järgmine kord olen targem ja vaatan, mis lennujaamast lennuk läheb.

     Brissis olid Karl ja Rauno mulle vastu tulnud meie uhke uue auto Kia Rioga. Üritan pildi ka sellest panna. Õhk oli selles linnas palju soojem kui Melbsis. Suundusime hostelisse, kust hommikul kell 9 alustasime teekonda Emeraldi poole. Teekond oli üle 900 km pikk. Olime üsna kindlad, et seal ootab meid ees töö. Teekond oli tüütu ja väsitav. Auto on üsna pisike ja meid 3 ja palju asju, aga saime hakkama. Üle pika aja nägin jälle mägesid.. nii ilusad. Üheskohas nägime, et märk näitab, et kuskilt saab otsem. Mõtlesime, et lähme siis seda kaudu. Siiski poleks pidanud minema:D 100 km väga kruusast, sopast ja ma ei tea millist teed. Kuskil metsade ja põldude vahel. Mõne dkohad teest olid vee all, niiet enne vett pidime vaatama kas saame ikka sealt läbi sõita või ei. Mitmes kohas olid tee peal ka lehmad ja läks tükk aega enne kui me nad signaalitamisega tee pealt ära saime.  Tee lõppedes oli juba täiesti pime. Me tegelt mõtlesime kohe, et pimedas meie ei sõida, aga nägime, et järgmise asulani on mingi 100 km, et sõidame sinna ja seal otsime koha, kuhu pargime auto ja kus magame. Avalikes kohtades ei tohi autos magada. Võib trahvi saada. Kohale jõudes pidime natuke pettuma, kuna ei olnud sellist väga sobivat kohta kus auto parkida. Ühe siiski leidsime. Meie kõrvale tulid 2 prantsuse noort (tüdruk ja poiss). Neil oli selline buss, kus sees hea magada. Küsisid siis imestusega, et kas me kolmekesi magame selles pisikeses autos. Me siis kõik koos peaaegu naerdes, et jaa. Rääkisime natuke juttu ja läksime autodesse. Üritasime jääda magama , aga väga ei tulnud sellest midagi välja. Kell 5 hommikul või isegi varem olime üleval. Väljas oli pime, aga mõtlesime, et hakkame vaikselt siiski edasi sõitma. Sõita oli jäänud natuke üle 100 km. Rauno hakkas välja vetsu minema, kui äkki tuli autosse tagasi ja ütles, et väljas on mingi koer. Koer tuli meie autotulede ette ja nägime, et tal silmad täiesti punased ja lonkab. Väga hirmus oli igastahes. Kõik tegime oma hädad ruttu ära ja startisime.

Emeraldi jõudes helistasime bossile, et oleme kohal ja mis edasi teeme. Boss vastas, et oleksime seal kus oleme, et ta tuleb vaatab meid üle. Istusime siis ühe poe parklas, kui tuligi üks auto. Öeldi, et neile järgneksime. Järgmine peatus oli selle töökoha majutuskohas. Räägiti kõik ära ja täitsime paberid ja kolisime sisse. Küsisime, et mis siis homme tegema hakkame ja siis öeldi, et õhtul selgub. Arvasime, et see naine on boss. See majutus on väga normaalne. Kaheksa  4-inimese tuba, kõik kenad puhtad, ühine köök ja 4 wc/vannituba. Päeval siis tegime kohe väikse uinaku, kuna eelmine öö ei saanud ju magada. Tutvusime ka teiste elanikega. Siin on palju prantslasi, mõned itaallased ja keegid veel. Hea, saab palju keelt rääkida. Õhtul siis tuli üks naine, kes ütles, et hoopis tema on boss, mitte see, keda päeval nägime. See päevane naine oli olnud ta tütar. Aa.. töö on kas mandariinide korjamine või viinamarjade pruuning vm (igastahes mingi okste sidumine, ehk saan siia ka mõne pildi panna). Öeldi siis, et mina viinamarjadesse ja Karl ja rauno mandariine korjama. Esimese päeva oli tööl paaris koos ühe prantsuse tüdrukuga. No selline printsess, et jube. Kogu aeg, et ta ei jaksa, tal paha olla, tal külm (hommikud ja õhtud siin mega külmad , aga päeval väga soe). Mingi aeg ta lahkus üldse lihtsalt põllult. No ei olnud parim töökaaslane. Esimene päev olime üsna uimased, kuna alles harjutasime asja.

     Boss tundus meile kohe üsna selline karm naine. Juba välimus on selline. Arvamust veits muutis see, et ta lasi oma ühel tütrel tuua meile põllule ühte head jooki (mingi arbuusi-ananassi ja mingite asjade segu). Kuuma ilmaga maitses see väga hästi.

     Töö on meil tükitöö.  Tööpäevad on E-L 11 tundi. Osad räägivad, et peab töötama ka pühapäeval. Teenid niipalju kui tubli ise oled. Ütlen kohe, et mulle see väga ei meeldi:D.

Mandariinides ja viinamarjades on töödejuhatajaks bossi tütred. Väga toredad tüdrukud erinevalt emast.

Natuke siis bossist. Keegi haigeks ei tohi jääda, kuna ta ei usu kedagi. Kui keegi talle ütleb, et olen haige ja ei tule tööle, siis boss vastab et ei usu ja et see inimene võib lahkuda. Ta on üsna selline üleolev jne. Ükskord nt unustasime kogemata oma toa võtme tuppa. Või noh mina unustasin. Poisid ütlesid mulle,et ma kindlalt toa võtme kaasa võtaks (nad ise olid juba autos), aga ma võtsin kogemat autovõtme. Ukse lukustamiseks ei ole võtit vaja, kuna käib nupust lukku. Poest jõudes ei leidnud me võtit kuskilt ja Karl helistas bossile, et juhtus siuke asi ja et mis teeme. Boss oli öelnud ülbelt, et mi sta nüüd tegema peab  ja pani toru ära. Me ei julgenud keegi tagasi ka helistada. Mõne aja pärast nägime, et bossi tütred saabusid.  Rääkisime neile siis loo ära ja nad ütlesid, et ärge jumala eest meie emale helistage, et ta on hetkel natuke hull. Me ütlesime, et juba helistasime ja nad vastasid, et shit. Tõid meile siis ise võtme ja saime ukse lahti. Järgmine päev küsisin bossi tütrelt, et no kas ema ütles ka midagi ja boss oli vastand, et kui veel nii juhtub magame õues (Õnneks on meil auto.. niiet päris lageda taeva alla ei jääks:D).

     Mul on siin Aussis kaasa 20 SPF päikesekreem. Mõtlesin, et ostan siis kangema, kuna töötan iga päev päikese käes. Tahtsin 50-st, aga ei leidnud. Ostsin 30-se. Siin on selline pood nagu Coles (umbes nagu meil on Selver) ja siis ostsin päikesekreemi ka selle sama firma oma. Mätsisin siis enda nägu sellega järgmine päev tööl pidevalt ikka korraliku kihi ja tulemus oli õudukas. Ülejärgmine päev oli mu nägu väga paistes niiet ma ei saanud peaaegu silmi ja suud lahti (üritan panna mõne pildi). Tervet nägu katsid villlid. See oli kohtuv. Karl ja Rauno hüüdsid mind hamstriks. Õnneks on asi natuke paranenud. Kuna laupäeva hommikul oli asi eriti hull, siis ma otsustasin, et mina tööle ei lähe, arvaku boss mida tahab. Mulle on tervis olulisem. Laupäeva õhtul otsustasin haiglasse minna, kuna asi läks nagu aina hullemaks. Haiglasse sõit oli ka omaette nali. Kuna Karl ja Rauno olid joonud, pidin ma sõitma. Seekord on auto manuaal. Sellega ei ole ma aussis sõitnud. No Darwinis pesulas 20 m võib-olla:D . Väga harjumatu oli. Viimati tegin seda Eestis. Haiglas täitsin paberid ära ja jäin doktorit ootama. Õnneks oli väga sõbralik mees, kes oli ka üsna hämmingus ja ei teadnud milles probleem. Andis mulle mingid rohud ja ütles, et kui 24 h pärast paremaks ei lähe siis pean tagasi minema. Ütles head aega ja ma olin üsna segaduses, et kas ma maksma ei peagi midagi. Keegi mind kuskile maksma ei oodanud ja ma lahkusin. Tuju oli üsna hea, kuna olen kuulnud, kui palju need arstivisiidid siin maksavad ( no mul on küll kindlustus aga siiski). Laup. saatsin bossi tütrele SMS-i, et miks tööl ei käinud. Ütlesid, et okei, et hea, et teada andsin. Arvasin, et asi klaar. Pühapäeval ei läinud keegi peaaegu tööle ja õhtul tuli boss siia. Kargas siis mulle kraesse, et miks tööl ei olnud. Ütlesin siis, et mu nägu on paistes jnejne. Hakkas siis õiendama, et oo kõikidel on kõik kohad paistes ja nii edas. Ühesõnaga oli kuri. Mingisugust inimlikku käitumist siin ei ole. No tegelt ma saan aru, kui ta ei usu, kui keegi saadab smsi, et on haige. Kindlasti on selliseid siin väga palju. Aga mu nägu ta ju nägi. Peaks ju aru saama, et ma ei valeta. Eile siis käisin tööl. Minu õnneks oli terve päev pilves ja päikest ei olnud.

     Pühapäeval boss ütles, et viinamarjade töö lõppeb kolmapäeval või neljapäeval ära ja siis peame valima, kas jääme siia või ei. Töötada saaksime mandariinides, aga kui otsustame jääda, peame olema hooaja lõpuni (augusti lõpuni vm). Me otsustasime neljapäeval lahkuda. Meid ei hoia siin mitte miski kinni. Teeks tööd ja teeniks raha, aga pole mingit motivatsioonigi, kui bossil selline suhtumine jne. Niiet meie seiklused algavad taas.

     Neljapäeval peame veel autoga ülevaatuse tegema ja selle oma nimele kirjutama lõpuks:D (tegelt pidime seda juba varem tegema, aga me ei oleks tohtinud ju töölt puududa). See ülevaatuse ja ümberkirjutamise teema on osariigiti erinev. Lääne-Austraalias näiteks ei pea ülevaatust tegema, vaid saab lihtsalt ümber kirjutada.

     Õhtud on meil siin üsna toredad. Kõik istuvad väljas, räägivad juttu jne. No tegelt mitte kõik. Üliusinad Aasia inimesed passivad nagu erakud oma toas. Kellegagi nad ei suhtle.

Pühapäeval tuli meie tuppa veel üks tüüp. Prantslane, keda Karl ja Rauno kohtasid  Brissis. Mingi natuke kahtlane tüüp meie jaoks. Mediteerib üksi ja üldse on selline teistsugune.

Täna hommikul ärgates sadas vihma. Istusime siis rahvaga väljas, et vaatame mis saab, et kas peab tööle minema. Boss siis oli ühele helistanud, et pool10 tööle. Läksime magama tagasi ja natuke enne pool10 boss helistas uuesti, et vaba päev kuna ikka sadas. Oiiiii kui ünnelikud me kõik olime. Saime käia pesumajas ja autole ülevaatuse aja panna. Meil tegelikult endal ka pesumasin, aga siin sellise ilmaga ei kuivaks asjad ikka ära.

     Kängurusid olen ma ka siin väga palju kohanud. Nii elus kui ka surnud. No nii armsad on nad ikka küll.

Nüüd vist peaks hetkeks kõik olema. Ma üritan pilte ka lisada, aga kui neid ei tule, siis on asi mu superlahedas internetis, mis ei lase pilte lisada.

Tsauki siis praegu!