Tõesti
on tulnud nüüd mega pikk vahe sisse, aga mul ei ole lihtsalt viitsimist
kirjutada. Võib- olla ka sellepärast, et ei ole nagu midagi erilist juhtunud,
millest peaks rääkima. Siiski midagi ikka peaks rääkima, et oleks ka endal
tulevikus huvitav meenutada.
Esiteks
siis saabus karl umbes kuu aega tagasi siia. Algul ta ei pidanud tulema, aga
siiski tuli. Algul elasime 2 ööd ühes hostelis (väga luksuslik) kuna me ei
leidnud elukohta nii ruttu. Siis aga pühapäeval ma avastasin, et üks mees oli
mu kirjale vastanud, et tal on meile tuba pakkuda. Helistasime siis kohe ja ta
küsis kus hetkel asume. Ütlesime siis oma hosteli aadressi ja tuli välja et see
maja, kus see tuba on, asub meile väga lähedal. Ütlesime, et võime järgmisel
päeval vaatama tulla ja siis kui sobib, siis sisse kolida. Ta ütles, et ta võib
tulla meile kohe järgi ja toa täna ära näidata. Me olime algul nii, et woww...
eriti lahke. Väga äge mees oli. Selline noortepärane ja puha. Tuba vaadatud,
otsustasime selle võtta, maksime raha, saime võtmed ja järgmine päev kolisime
sisse. Tuba on mõnus suur, kõik vajalikud asjad olemas. Majakaaslasteks on ühes
toas mingi mees, kes on arhitekt ja kõrval toas mingi tüdruk ja poiss. Suhelnud
me nendega ei ole, kuna me ei näegi neid väga. Ainult teretame. Karl algul tegi
siin juhutöid aga siis leidis endale ühe püsiva töö – mööblivedamine.
Tööl on
ikka kõik üsna sama. Jama on see, et seal on väga külm kogu aeg. Ja teine jama
on töökaaslased. No ei ole enne nii laisku ja lohakaid inimesi näinud. Pidevalt
peame Kariniga nende tööd üle tegema, kuna nad lihtsalt ei viitsi korralikult
teha. Ükskord pidime jagama riideid kastidesse. Umbes et kleidid ühte, seelikud
teise, t-särgid kolmandasse, topid neljandasse... ja no nad ei tee neil riietel
isegi mitte vahet ja siis me pidime need ümber lappama. Me nagu ei taha bossile
kittuma minna ka, aga no teada on, et boss ei ütleks ikka neile midagi (ta ei
ütle kuna kellelegi midagi kui keegi midagi valesti või halvasti teeb). Nii
jutt on siis itaallastest. Nende inglise keel on ka alla igasuguse arvestuse.
Me Kariniga ikka mõtleme, et kuidas nad siin küll oma asjad aetud saavad..
näiteks pangas vm. Nad ei saa isegi kõige lihtsamatest asjadest aru. Arvutada
ka vist ei oska. Ükspäev puterdasid seal tööl midagi ja siis boss küsis, et kas
te koolis olete ülde käinud vä, et 10 piires arvutada isegi ei oska.
Vahepeal
on mul siin arvutiga ka probleeme olnud. Ekraanil oli mingi triip ja kuna mul
akuga mingi jama siis oli vaja see garantiisse viia. Kuna mul rahvusvaheline
garantii, siis sain neid asju ka siin ajada. Ja mõelge.. mu arvutile tuldi ise
koju järgi, et see parandusse viia. Kahjuks aku probleemi ei parandatud ikkagi
miskipärast, aga no mis seal ikka. Sain endale vähemalt uue ekraani ja uue aku
tellimine netist ei ole ka kallis.
Räägiks
nüüd vahepeal ilmast ka. KOHUTAAV! Aga no ise tulin siia Melbsi. Üks hommik oli
näiteks +4 kraadi. Kariniga ootasime bussi ja mõlemal suud aurasid ja siis oli
ka tööl vastik olla, kuna käed kogu aeg jääs. Üldine päevatemperatuur ongi
mingi 15-16 kraadi aga no läheb aina külmemaks. Vihma sajab ka väga tihti. Üks
päev oli Melbourne lähedal mägedes palju lund sadand, mingi 80 cm peaks nüüd
olema. Töökaaslane oli nii õnnelik ja käis see nädavahetus seal lumelauaga
sõitmas.
Üks
päev oli meil maavärin. Istusin toas voodi peal ja järsku hakkasid voodi ja
põranad täiega värisema. Peegel värises ka silmnähtavalt. Me ei saanud Karliga
algul aru, et ms toimub. Küsisin siis Raunolt, kes elab must päris kaugel, et
kas ta ka tundis.. jah tundis. Järgmine hommik tööle sõites, luges üks inimene
lehte ja pealehel oligi teema, et oli maavärin olnud. Ka töökaaslased rääkisid,
aga nende jaoks ei olnud see vist midagi erilist... Minu jaoks aga küll:D
Vahepeal
oleme tähistanud siin ka Karini sünnipäeva. Algul olime tema juures ja siis
läksime mina, Karl, Karin ja Rauno välja. Läksime Crown Plazasse. See on üks
vöga uhke hoone, kus on kasiino (pidi olema maailmas suuruselt teine vm), poed,
söögikohad, klubid jne.. Meie läksime klubise. Seal on nii, et meestel peab
olema triiksärk ja kingad. Rauno aga ütles, et ta ei pane t-särki, et paneb ühe
pluusi ja sellise viisakama sviitri peale. Läksime siis sinna ja öeldi, et
Rauno ei saa sisse. Näidati Karli peale, et tal peab olema ka triiksärk nagu
Karlil. Olime üsna pettunud ja mõtlesime mida teha. Siis tuli üks naine ja
kutsus Rauno endaga eemale. Siis kutsus mind järgi ja ütles, et laseb Rauno
aint sel juhul sisse, kui tal terve õhtu on nahktagi peal. Mina pidin
vastutama... ja et kui näeb, et pole tagi seljas, siis visatakse meid mõlemaid
välja:D Muidugi võttis ta tantsuplatsil tagi ära, sest seal oli palju
t-särkides poisse (ei tea kuidas nemad sisse küll said siis:D). Pilet maksis 25
dollarit ja sellega saime viite erinevasse klubisse minna. Igastahes oli seal
küll väga uhke tunne. Ära minnes oli nagu filmides et meid juhatati taksodesse,
tehti takso uksed lahti ja puha.
Sel
reedel käisime töökaaslaste ja bossiga väljas. Algul pitsat söömas ja pärast
baarides. Pidime kõik kell 19.00 kokku saama restoranis. Meie Kariniga jäime
muidugi hiljaks... :D Poleks jäänud, kui ei oleks trammiga mingit jama olnud.
Poole tee peal öeldi, et kõik trammist välja, aga me ei saanud aru miks.
Küsisime, et kas järgmine tramm tuleb, öeldi , et jah. Ootasime, aga ka see ei
võtnud peale. Mõtlesime mida teha. Üritasime siis tee äärest taksot saada. Tunne
oli nagu filmides, kus käega viibutad, et takso seisma jääks. Kahjuks oli see
võimatu, kuna nii paljud, kes trammist tulid välja, tahtsid taksot. Hakkasime siis
jala minema, kuid mingi aeg mõtlesime, et jäämegi seda teed käima. Saatsime
bossile smsi, et jääme hiljaks, aga et nad võivad ära tellida endale. Boss
uuris kaugel oleme ja et nad siiski ootavad. Lõpuks otsustasime Kariniga, et
helistame siis hoopis taksosse. Nii me siis takso saimegi ja umbes tund aega
hiljaks jäime. Üsna häbi oli, aga no mis teha. Restoran oli mingi Itaalia oma.
Kõik tellisid endale eraldi pitsad. Hinnad jäid kuskile 20 dollari kanti. Enne
kui pitsad saime, ütlesin Karinile, et loodame, et selle raha eest saab siis
normaalse pitsa. Ta vastas, et kindlasti saab. Aga tegelikult saime kõige
vastikumad pitsad mida kunagi söönud oleme. Põhi mega õhuke, peal mingi singi
viil ja oliivid ja väääääääga palju seeni. No see selleks, kõht sai ikka täis. Edasi
liikusime erinevatesse baaridesse ja lõbutsesime. No seda tegime pm ainult mina
ja Karin. Teised ei joonud vaid passisid niisama. Muidu oli päris tore.
Teisipäeva
hommikul lahkuvad Karl ja Rauno Melbournest. Lähevad Queenslandi (põhja poole)
farmi otsima. Karlil farmi päevi pole vaja teha, aga niisama tahab farmi minna,
et raha koguda, sest suurlinnas on see üsna võimatu ja Rauno läheb oma
farmipäevi tegema. Ma ilmselt lähen neile mingi augusti lõpus järele praeguse
plaaniga, kuna mul ka vaja siis oma farmipäevad ära teha. Seda ma veel ei tea,
kas jään siia korterisse elama, kuna peaksin maksma kahe inimese eest (260
dollarit nädal).. väga ei raatsi, aga võib-olla ühe nädala, kuna siin nii mõnus
ja ei taha kohe üldse lahkuda.
Hetkel vist polegi vist rohkem midagi rääkida. Detsember tuleb
aina lähemale ja varsti olengi juba kodus;))))))
Turistikas - Mina ja pangaautomaat:D
